KARJÄÄRIVALIK | Patsiendikogemuse juht Ksenia Verhovskaja: õendust peaks rohkem näitama sellisena, nagu see on – siira ja hoolivana

Ida-Viru Keskhaigla õenduse ja patsiendikogemuse juht ning juhatuse liige Ksenia Verhovskaja usub, et tervishoiutöös ja õenduses on kõige olulisem empaatia ja hea koostöö.

Huvi tervishoiu vastu on mul olnud nii kaua, kui ennast mäletan, kuigi lapsena tahtsin saada hoopis loomaarstiks. Lapse ja noorukina pidin terviseprobleemide tõttu tihti viibima haiglas, kus vaatasin huviga õdede ja arstide tööd.

Teadlik huvi tervishoiu vastu tekkis gümnaasiumis, kus mulle väga meeldis bioloogia. Kaalusin, kas minna õppima õendust, arstiteadust, geenitehnoloogiat või hoopis bioanalüütikat. Noarootsi Gümnaasiumi direktor Laine Belovas ütles aga, et ma peaksin kindlasti töötama inimestega ega tohiks ennast mõne seadme või kabineti ukse taha ära peita. Need sõnad on mul siiani meeles.

Mingil põhjusel läksin aga õppima Tartu Ülikooli vene ja slaavi filoloogiat. Pidasin seal vastu kaks kuud, kuni mõistsin, et see pole minu jaoks. Järgmisel õppeaastal läksin juba õendust õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve struktuuriüksusse ning magistriõppe läbisin Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis intensiivraviõenduse erialal.

Kuidas sa sattusid Kohtla-Järvelt õppima Noarootsi Gümnaasiumisse?

Arvan, et Noarootsi Gümnaasiumisse minek on teinud minust selle inimese, kes ma olen. Õppisin üheksandas klassis, kui Noarootsi gümnasistid tulid meile oma kooli tutvustama. Mulle pakkus huvi nende aktiivne elu, rootsi keel ja kultuur ning ka vahvad koolitraditsioonid. Koolist sain rootsi keele enam-vähem selgeks nii, et kui telekast tuleb rootsikeelne saade, saan sellest aru. Keelt olen saanud praktiseerida nii kruiisilaeval töötades kui ka Tartu Ülikooli kliinikumis Rootsi praktikante juhendades.

Miks sa valisid magistriõppes just intensiivraviõenduse?

Alustasin oma karjääri tervishoius sisehaiguste osakonnas hooldajana, kust mind viidi paari kuu pärast üle intensiivraviosakonda...

Loe edasi juba artiklist.