„Minu silmadeks on käed.“

Kuidas pimedana üksi elada? Rõngu mees Avo Paap võiks selle kohta lausa ellujäämiskursusi korraldada. Lõõtsamängu saatel.

Avo on põdenud esimest tüüpi diabeeti kümnendast eluaastast. Praegu 62aastase mehe haiglapäevi ja arstilkäike pole võimalik kokku lugeda. Nägemine hakkas tal ära kaduma 1990ndate lõpus, päris pimedaks jäi aastal 2000.

„Ega invaliidi elu ole pärast nõukaaega paremaks läinud. Võib-olla isegi hullemaks,“ mõtiskleb Avo. „Mina kuulan nii raadiot kui ka televiisorit – enne riigikogu valimisi ei rääkinud puuetega inimestest mitte ükski erakond. Seda aga tahetakse küll, et me valimas käiksime…“