Rikka mehe iluasjad
Mäletan Kroonika esimesi numbreid 1990. aastatest. Piltidel olid pikslid veidralt näha, hägused värvid segunesid ja valgusid lehekülje servale. Veelgi naljakam oli tollane „kõrgseltskond“, kel polnud võimalik internetist poseerimist õppida ja kelle iluvigu ei saanud Photoshopi abil parandada.
![Kristi Luik on USAs elav kolumnist, kelle sulest on Eestis ilmunud raamat “Veidrike printsess”. Tema lapsed on kooliealiseks sirgunud ja Kristi mõtteis mõlgub plaan koos perega vähemalt aastaks Eestisse kolida – tema süda on just siin. Kristi Luige lugusid tõlgib Tiina Aug.](https://images.delfi.ee/media-api-image-cropper/v1/1b0821a0-f0b4-11ec-925e-8d354d044986.jpg?noup&w=1200&h=711&fx=0.490155&fy=0.382943&ch=0.3746&cw=1&cx=0&cy=0.1531&r=16:9&rotate=0&flip=0)
Nad naeratasid kohmetult oma postsovetlikes riietes, mis olid lääne moest endiselt pisut maas, kuid siiski etemad Nõukogude Liidu kehakatetest. Ehkki nad olid ilusad inimesed, polnud nad niimoodi klantsima löödud nagu tänapäeval: leidus puseriti hambaid, blondeerimisest kahjustatud juukseid, halvasti peale kantud meiki, taanduvat juuksepiiri. Suured rahahunnikud polnud veel kohale veerenud ja inimesed astusid esimesi ettevaatlikke samme lääne dekadentsi suunas. See oli omamoodi võluv süütuse aeg.