Kui teised 13aastased käisid suvel töö- ja puhkelaagris neli tundi päevas kõplamas, siis Taivo töötas sel ajal rohujahuveskis või ladus heinapalle küüni. „Kaksteist tundi kestvad tööpäevad polnud mingi ime. Tahtsin ju raha teenida!“

Taivo vanaemal oli 11 last. Ega poiss millestki unistada osanud, sest sai onudelt-tädidelt päranduseks igasuguseid asju. „Aeg oli ju selline, et ära ei visatud midagi. Putitasime sõpradega punnvõrre ehk sääreväristajaid poole ööni,“ tuletab ta marakratiaegu meelde.

Kutsekoolist sai Taivo põlduri elukutse ja viis aastat ta põllutööd ka tegi. Siis hakkasid aga noored mehed end Soome tööle sättima, Taivo nende hulgas. „Minuga ühest külast pärit mees töötas firmas, mis tegeles maaehitusega. Seal ma siis tööle hakkasingi: kaevasin kopaga kraave, paigaldasime maasse torusid ja kõnniteedele kive.“

Taivo tegi kõike, mis vaja oli, ja nii palju tunde, kui vaja oli. 2010. aasta talv oli hästi lumerohke. „Lükkasin sahaga lund tunde lugemata, kuni ühel päeval läks mul ületöötamisest vasaku silma põhjas soon umbe. Nad nimetasid seda silmapõhja infarktiks. Päris kaua ei näinud ma selle silmaga midagi, aga ega ma sellest märguandest õppust võtnud,“ tunnistab ta.

Kuidas Taivo lugu edasi läks ja kuidas ta pärast traagilist õnnetust end kokku võttis, loe edasi juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid