06.06.2023, 08:00

Kuidas mõnuga mõistus kaotada

Lolliks minemine on üks veider nähtus ja ajukeemiat mõista on uhke väljakutse ka kõvematele professoritele.

Üllar Priks

Üllar Priks on mees, keda passinime järgi kutsuvad vaid vanemad. Oma kamraadidele on ta alati olnud Myrakas. Kunagi kaalupõhiste saavutuste eest auga välja teenitud tiitel on mehele alles jäänud ka pärast mõnekümne kilo kaotamist. Praegu läbib Myrakas ka pikemaid distantse kui diivani juurest külmikuni, kuid muidu on oma hedonistliku eluvaate säilitanud.

FOTO: Aivar Kullamaa

Trigerid, mis ühe pealtnäha asjaliku elusolendi juhitamatult laperdama panevad, on mõistagi erinevad. Näiteks väikese lapse võib peast lolliks ajada kaupluse vitriinis nähtud värviline lelu. Umbes samal printsiibil kukuvad hingeldama fertiilses eas noorsandid, kui lühemat sorti seelikut mööda sahisemas märkavad. Mõne keerab segi üleliigne tilk viina, mõne värskelt spoonitud parketiga võimukoridorid. On neid, kellele teeb võimetus amokki jooksvat mõistust taltsutada meelehärmi, teisel pole aga halli aimugi, et tema hallollus mõnes paralleeluniversumis lammutab.

Asja kõrvalt vaadates on maru hea pead vangutada ja nimetissõrme meelekohal keerutada. Fakt on aga see, et aeg-ajalt kisub kurvist välja meid kõiki. Veelgi enam – on üks konkreetne ajaraam, mis ei halasta ühelegi hingelisele. Ja kuigi jälgitav isend saab väga hästi aru, et ladvas kuidagi uut moodi kohiseb, tundub see nii kuramuse äge. Tõenäoliselt on kõik isehakanud doktorid kõnealuse haiguse nime juba paberilehele kribanud. See on tõepoolest keskeakriis.