Kuidas mõnuga mõistus kaotada

Lolliks minemine on üks veider nähtus ja ajukeemiat mõista on uhke väljakutse ka kõvematele professoritele.

Trigerid, mis ühe pealtnäha asjaliku elusolendi juhitamatult laperdama panevad, on mõistagi erinevad. Näiteks väikese lapse võib peast lolliks ajada kaupluse vitriinis nähtud värviline lelu. Umbes samal printsiibil kukuvad hingeldama fertiilses eas noorsandid, kui lühemat sorti seelikut mööda sahisemas märkavad. Mõne keerab segi üleliigne tilk viina, mõne värskelt spoonitud parketiga võimukoridorid. On neid, kellele teeb võimetus amokki jooksvat mõistust taltsutada meelehärmi, teisel pole aga halli aimugi, et tema hallollus mõnes paralleeluniversumis lammutab.

Asja kõrvalt vaadates on maru hea pead vangutada ja nimetissõrme meelekohal keerutada. Fakt on aga see, et aeg-ajalt kisub kurvist välja meid kõiki. Veelgi enam – on üks konkreetne ajaraam, mis ei halasta ühelegi hingelisele. Ja kuigi jälgitav isend saab väga hästi aru, et ladvas kuidagi uut moodi kohiseb, tundub see nii kuramuse äge. Tõenäoliselt on kõik isehakanud doktorid kõnealuse haiguse nime juba paberilehele kribanud. See on tõepoolest keskeakriis.