Pikalt vinduv ja öösiti valusalt piinav kuiv köha on iseloomulik kopsuklamüdioosile. Mida selle haiguse kohta teadma pead

Pikaks veninud köha on eriti pärast koroona põdemist üsna tavaline ja jääb sageli suurema tähelepanuta. Asjata, sest tegu võib olla ka kopsuklamüdioosiga, mida arstid päris püstijalu põdeda ei soovita. „Kopsuklamüdioosi põhjustab bakter Chlamydophila pneumoniae,“ selgitab nakkushaiguste arst Pille Märtin. Mida selle tõve kohta teada vaja?

Pärast COVIDi põdemist esimesel koroonakevadel jäi Dianat (34) vaevama kuudepikkune köha, mis ei kavatsenudki lahkuda. COVID ise möödus naisel üsna kergelt. „Palavikku mul ei olnud, tundsin vaid paar päeva väsimust ja kipitust kurgus, kaotasin lõhna- ja maitsemeele ning köhisin natuke. Kõik see kokku ei olnud aga mingi eriline haigestumine, põdesin viiruse läbi enam-vähem püstijalu,“ räägib Diana. „Ise olin veel rõõmus, et mul nii hästi läks. Kerge köha jäi kestma, kuid perearst ütles, et see on koroona põdemise järel normaalne ja küll peatselt möödub.“

Köha muutus aga aja jooksul piinavamaks. Koroonast oli varsti möödas pool aastat ja Diana arvas ikka, et köha peab olema koroona tagajärg. Arst oli ju nii öelnud. „Mingil ajal kahtlustasin lausa, et olen kuskilt läkaköha saanud. Ma köhisin öösiti, see oli kuiv ja valus köha. Muidugi proovisin kõiki koduseid vahendeid, et terveks saada: tegin endale auru, jõin liitrite viisi islandi sambliku teed, keetsin männikasvudest hirmmõru leotist ja jõin seda, kõrvetasin oma jalgu jalavannides, mässisin end sallidesse ja pleedidesse, kuid ei midagi,“ räägib ta.

Diana võttis taas ette käigu perearsti juurde. „Arst oli üllatunud, et ma ikka veel köhin. Ta kuulas mind, saatis röntgenisse ja otsustas teha ka vereanalüüsid...“

Kuidas Diana lugu edasi läks, loe edasi juba artiklist. Kopsuklamüdiaoosi põhjustest, nakatumisest, tüsistustest ja ravist annab põhjaliku ülevaate nakkushaiguste arst Pille Märtin.