Psühholoog, kes kirjutab ravimiks hobused

Lapseeas kasvas Liis Teesaar sedavõrd hobuste külge, et ei tahtnud neist ka täiskasvanuna lahti lasta. Kui tal tärkas huvi psühholoogia vastu, tuli teha valik. Liis läks riskile ja valis mõlemad.

Kümneaastaselt kutsus klassiõde Liisi ratsutamistrenni. Tondi maneež Tallinnas oli siis üsna karm koht, lastel käis stressis ponidega olelusvõitlus. „Kukkusin ja sain haiget, muld oli suus ja juustes. See polnud üldse meeldiv kogemus ja kaugel sellest, mida olin ette kujutanud. Aga mul oli täiesti ükskõik.“

Oma esimest ratsutamistrenni Liis ei mäleta, küll aga seal tekkinud tunnet. „Olin täielikult lummatud. Janunesin hobustega suhtlemise järele niivõrd, et käisin trennis mitu aastat.“