TREND | Psühholoog: inimesed soovivad lühemat tööaega ja enam ruumi isiklikule elule

Tunne, et tööandjad koorivad inimestelt mitu nahka, on sünnitanud vastukaaluks nähtuse quiet quitting – vaikne loobumine. See ei tähenda siiski otsust anda lahkumisavaldus, vaid trendi teha ära ainult töö, mida nõuab ametijuhend, ei enamat.

Evelin (37) on kohusetundlik ja lojaalne müügiassistent, kes teeb rohkem kui palutud, vajadusel ka õhtuti ja nädalavahetustel. „Eeldan ka tööandjalt paindlikkust, mitte tagumikutundide nõudmist,“ räägib ta. „Paraku oodatakse töötajatelt ülesannete 150protsendilist täitmist, kuid ei mõisteta, et ka neil tuleb teinekord laua tagant ära käia – kõiki elulisi asju ei õnnestu pärast tööpäeva ajada.“ Just hiljuti kohtas Evelin hämmastavat suhtumist, kui pidi eelkooliealise tütrega arstile minema. „Ära sa arva, et saad oma üksikema staatuse tõttu siin mingit erikohtlemist!“ nähvas ülemus, kes on ka ise kolme lapse ema.

Lisaks teeb Evelini sõnul meele mõruks juhi lakkamatu kontroll, kuklasse hingamine ja sund esitada kord nädalas toimuvatel müügikoosolekutel värskeid ideid, mis reaalselt käiku ei lähe. „Ülemus soovib lihtsalt jälgida, kui suure innuga tema alluvad uute lahenduste ja protsesside kallal töötavad ning eriala arengutega kursis on, päriselt töösse ei rakendata meie plaanidest pea ühtegi, kuna juht teab ise kõige paremini ja ajab oma rida.“ Tunnustust ei ole kuulnud naljalt keegi.

***

„Quiet quitting ehk vaikne loobumine sai alguse 2020. aastal koroonapandeemia ajal, kui inimesed kogesid, et tööd saab teha ka paindlikumalt ja võtta loomulikke pause, ega soovinud enam endisel moel jätkata,“ selgitab psühholoog ja tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa. Ta tõdeb, et meie töökultuur on liiga kaua olnud kaldu tööandja poole. „Eesmärgid on kõrged, pürgimine lõputu,“ nendib ta. „Keegi ei küsi, kas sa tahad, öeldakse: sa pead. Näen koolitaja ja lektorina, millises...

Töötaja ja tööandja kogemuslugusid, tööõnne uurija soovitusi ning vaikse loobumise kui nähtuse tagamaadest loe edasi juba artiklist.