KÜSIMUS ARSTILE | Keda ohustavad neerukivid ja kuidas neid ennetada?

Vastab uroloog Leonhard Kukk, Confido kirurgiakliiniku juht.

Neerudel on kaks põhiülesannet: sõeluda verest jääkaineid ja toota uriini. Mõnikord kleepuvad uriinis sisalduvad soolad ja mineraalid kokku ning tekivad neerukivid. Väiksem kivipuru läbib kuseteed märkamatult, suuremad kivid aga võivad põhjustada ägedat hootist valu küljel või seljas, sõltuvalt sellest, kummal poolel neerus need on. Valu kiirgub tihti ka kubemesse. Tekib vajadus sageli urineerida, see on valulik ja uriinis võib olla verd. Valud sarnanevad krampidega, kaasneda võib iiveldus või oksendamine.

Kõige suuremas neerukivide tekkimise riskigrupis on mehed alates 40. eluaastast. Naistel suureneb neerukivide tekke risk 50. eluaastast. Neerukivid esinevad korduvalt kuni 50% patsientidel.

Neerukivide suurus on väga varieeruv: alates suhkrutera suurusest kuni harvadel juhtudel kogu neeruõõnt täitva kivini. Selliseid nimetatakse oma kuju järgi korallkivideks. Valu tekib, kui kivi liigub mööda kusejuha allapoole, ummistades neeruvaagna või kusejuha, põhjustades sellega paisu ja uriini äravooluhäire neeruvaagnast. See võib tüsistusena esile kutsuda neeruvaagnapõletikku.

Alla 5 mm läbimõõduga kivid väljuvad tavaliselt ise, 10–20% juhtudel on vaja meditsiinilist (kirurgilist) vahelesegamist. Neerukivide koostis varieerub, sageli esineb segakive.

Neerukivide tekkel kindlaid põhjusi pole, kuid neid soodustavad:

• vähene veejoomine (ka joogivee koostis, suur kuumus ja vedelikukadu),

• toidud, mis sisaldavad palju soola ja ka oksalaati (spinat, rabarber, šokolaad),

• ainevahetushäired (kõrvalkilpnäärme talitluse ja oksalaatide imendumise häired),

• ülekaal, diabeet, teatud ravimite tarvitamine,

• suure valgusisaldusega toit (kusihappekivid),

• uriini normist kõrvale kalduv happesus ja kuseteede infektsioon (struviitkivid),

• geneetiline defekt (tsüstiinkivid).

Neerukivide diagnoosimiseks tuleb pöörduda arsti vastuvõtule, kus tehakse uriini- ja vereanalüüsid ning ultraheliuuring. Vajadusel ka kompuutertomograafia kivide olemasolu, tiheduse ja täpsema asukoha määramiseks. Valu leevendamiseks võib arst kirjutada valuvaigisteid ja silelihaseid lõõgastavaid ravimeid. Sel perioodil tuleb juua palju vett – vähemalt kaks liitrit päevas, jälgides, et uriin püsiks võimalikult hele.

Et neerukivide tekkimist ennetada, tuleb vett juua.

Kõige levinum viis neerukivide eemaldamiseks tänapäeval on ureeterorenoskoopia, mille käigus viiakse peenike endoskoop läbi kuseteede neerukivini. Arst purustab laseriga kivi ja eemaldab tükid endoskoobi kaudu, väiksem kivipuru väljub kehast loomulikku teed pidi. Kuni 1 cm kividest vabanemiseks kasutatakse kehavälist purustamist lööklainega. Suuremate, kuni 1,5 cm kivide korral tehakse üldjuhul endoskoopiline kivipurustusoperatsioon läbi naha neeru tehtud avause kaudu. Uue põlvkonna lasertehnoloogia võimaldab tolmustada kivid neerudes ja kuseteedes endoskoopiliselt. Nii on kivijääkide organismist väljatulek patsiendile lihtsam ja valutum ning protseduur ise efektiivsem, kahjustades ka vähem kudesid. Väga harva tehakse ka lahtine operatsioon, näiteks kogu neeruõõnt täitva „korallkivi“ korral, või eemaldatakse neer, kui neerukivide tõttu on neerukude täielikult hävinud.

Et neerukivide tekkimist ennetada, tuleb vett juua, eriti suure füüsilise koormuse ja kõrge välistemperatuuri korral. See on lihtne soovitus, aga aitab ka tegelikult neerukive väga tõhusalt vältida.