Jojo-dieet ja raisus riided

Käes on umbes see aeg aastas, mil mulle meenub, et sõidan suvel Eestisse ja pean kolme kuuga lahti saama nendest kilodest, mis ma pärast eelmist suve juurde olen võtnud. Olgu õigustatult või mitte, aga Eesti võrdub minu jaoks alati sundusega olla nii sale, kui see minu puhul võimalik – ehk mitte just väga sale.

USAs, kus rikkad on kontkõhnad ja vaesed rasvunud, olen ma mõnusasti kuskil keskpaigas. Ameerika kuulsused on muidugi väga peenikesed, aga toidupoes ma nende kõrvale kunagi seisma ei satu. Ka mu eestlastest sõpradel õnnestub veel keskeas hämmastavalt hea välja näha. Võiksin küll uhkeldada, et kaalun sama palju kui 20. eluaastatel, aga kui oleksite mind tollal näinud, siis teaksite, et mõnel perioodil nägin välja nagu jässakas keskealine naine.

Kui palju kolumne olen ma dieedipidamisest viimase 20 aasta jooksul kirjutanud? Ütleksin, et üsna palju. Utsitasin end alailma kaalu kaotama ja võtsin siis jälle juurde, aga viimaks leppisin asjaoluga, et tegu on samasuguse loomuliku füsioloogilise nähtusega nagu hingamine või sügeleva koha kratsimine. Mu keha tahab kosuda, sest kardab, et äkki saab toit otsa. Ehkki 50 eluaasta jooksul pole olukord, kus mul puudub juurdepääs toidule, kestnud kunagi kauem kui vaid mõne tunni. Olen õppinud suhtuma kaalutõusu mitte kui isiklikku läbikukkumisse, vaid kui järjekordsesse majapidamistöösse, millega pean tegelema, enne kui asi käest ära läheb. Vahel eiran seda, sest olen laisk, aga siis kuhjub probleem liiga suureks ja põhjustab stressi. Kui ma lõpuks töö kallale asun, tunnen end palju paremini. See on nagu nõudepesu või tolmuvõtmisega: täna võib kõik puhtusest läikida, ent homme valitseb taas segadus ja kogu tsükkel hakkab otsast peale. Nii et jojo-dieet on samasugune nagu elu ise: vahel vedeleb põrandal tolmutorte ja kraanikausis seisavad mustad nõud, vahel aga istud puhtas majas ja patsutad endale tunnustavalt õlale.