Kallis, me peame rääkima! Kuidas suureks paisunud kaasaga kaalualandamisest rääkida nii, et ta ei solvuks
Kui kaaslane end sinu silmade all nii ümaraks sööb, et tema tervis pihta saab, on sellega raske leppida. Kuidas teda aidata, ilma et armastatud inimesele oma sõnadega haiget teeksid?
Läänemaal elavad Eva (45) ja Jaan (52) said tuttavaks kümmekond aastat tagasi. Neil tekkis imeline vaimne klapp, mis ei ole tänini kuhugi kadunud. Vähem oluline polnud ka füüsiline atraktiivsus, sest mõlemad olid heas vormis – Eva hoidis end trimmis pilatesega ja Jaani peamine treeningsaal asus õues, sest ta teeb füüsilist tööd. „Jaan oli oma ea kohta väga heas vormis. Ta tegi sel ajal ka regulaarselt jõutrenni, harrastas jooksmist ja oli kaalu poolest igati normis. Kena pilkupüüdev mees, kellest ma ei suutnud käsi eemal hoida,“ meenutab Eva.
Jaan teadis juba siis, et tal on oht paksuks minna. Korra oli ta juba ülekaaluga rinda pistnud – heitnud seljast 20 liigset kilo ja koos nendega justkui kümmekond aastatki. Kui tuttavaks saadi, lubas Jaan, et ei muutu enam kunagi selliseks, nagu veel paar aastat enne oli – 120 kilo kaaluv haige, ähkiv ja higistav mees.
„Paraku on just nii aga läinud,“ tunnistab Eva. „Ligi kümne aasta jooksul on mu kaasa julgelt 15 kilo juurde võtnud. Muidugi see häirib mind, aga mitte niivõrd tema välimuse tõttu, kuivõrd tervisemurede pärast. Mind painab mure, et mu kallis mees sureb enneaegu, sest ei suuda kilosid kaotada. See mõte on täiesti talumatu. Tunnen end abituna, sest tegelikult ei saagi ju midagi teha – ta peab end ise kätte võtma.“
Muretsemiseks on põhjust küllaga. Jaanil on hulgaliselt tervisehädasid, mille taga on üheselt ülekaal...
