Elu ataksiaga: „Eks ma lõpuks olen tavaline juurvili.“

„Olen sellega leppinud, et tervis ei lähe paremaks, ainult hullemaks saab minna. Ja et siit koju tagasi ma ka enam ei saa. Aga uudishimu, et mis veel maailmas juhtub, on alles. Kuni seda jagub, on ka eluisu,“ tõdeb ajakirjanik Mart Pukk.

Mullu 28. oktoobril sulges Mart oma kodu ukse ning kõndis poja ja abikaasa toel trepist alla. Sellest ajast alates on ta elanud Viimsis Pihlakodus. „Ma ei saanud enam kodus iseendaga hakkama, isegi toiduvalmistamisega oli probleeme. Kuna koordinatsioon on vilets, kukkusid asjad käest või kukkusin ise, keegi pidi mind püsti aitama,“ kirjeldab ta elu enne kolimist.

Haigus, mida 67aastane mees põeb, on ataksia, neuroloogiline viga, mille korral ei saa aju verevarustushäire tõttu piisavalt hapnikku ja lülitub tasapisi välja. Teised ajuosad võtavad küll nässu läinud funktsioonid üle, aga mitte enam nii tõhusalt. Keha muutub aeglaseks ja kehvaks, tekivad tasakaalu-, orienteerumis- ja mäluhäired. Nagu oleks valguskaabel alumiiniumtraadiga asendatud – midagi tuleb küll läbi, aga mitte nii palju ja kiiresti, kui peab.