Hormoonide piinakambris: mul on kahju oma mehest ja pojast, kes peavad laveerima kahe nutva, vihase, meeleheitel naise vahel

Alustan seekordset kirjutist ühe loodusteadusliku faktiga. Kas teadsite, et ainult inimesed ja mõõkvaalad võivad pärast menopausi veel mitukümmend aastat edasi elada? Ma ei mõista, miks küll. Ärkan ju mõnel päeval mõttega: „Veel kolmkümmend aastat seda jampsi? Tänan, ei.“

Üldiselt on loodus otsustanud, et kui emased lakkavad järglasi andmast, on nende „kasutusaeg“ läbi ja planeet ei vaja neid enam. Kuid see ei kehti meie kohta! Ehkki muutume vanemaks, koledamaks ja ühiskonnale väärtusetumaks, on meid ilmselt ikka veel tarvis, et teha ära kõige närusemad tööd. Siis aga mõtlen, et kui loodus – isandate isand – on otsustanud, et oleme siiski väärtuslikud, võin sama hästi ka põlle ette panna, oma hallid juuksed krunni siduda ja töö kallale asuda.

Leidub hulgaliselt teooriaid, miks naised (ja mõõkvaalad) pärast paljunemisvõime kaotamist nii kaua elavad. Peamine neist väidab, et jääme siia tolknema sellepärast, et tagada hoolitsus oma lastele, lapselastele ja isegi lapselapselastele. Ja ma kujutan end tõesti vägagi hästi ette oma lastele järele jooksmas, mantel käes, ka veel siis, kui olen juba hilistes kaheksakümnendates. Väidetavalt on naised menopausi ajaks omandanud ka rohkesti tarkusi. Oleks tore, kui keegi annaks sellest teada mu lastele, kes vaatavad mulle siiralt silma, kui ma neile midagi väga olulist selgitan, ja käituvad siis otsekohe risti vastupidi...