Märtriroll, mossitamine, vaikimisega karistamine ja naeratav solvang – passiivne agressioon on väga levinud. Miks me nii suhtleme?

Passiiv-agressiivset käitumismalli on lihtsam ära tunda teiste kui enda juures. Sellel võib olla palju eri vorme, kuid tagajärg on üks: kahjustunud suhted. Miks inimesed nii käituvad ja kuidas seda muuta, selgitab tegevusterapeut Ande Etti.

Vanaema tuleb külla aastavanusele lapselapsele ja räägib talle ülejäänud pere kuuldes kõva häälega: „Emme-issi ei anna sulle üldse kommi. Mis sust küll saab, vaeseke, sa ju nii väga tahaksid, aga sulle keelatakse.“ Ka see pealtnäha süütu sõnum on passiiv-agressiivne, sest vanaema väldib oma murega otse täiskasvanute poole pöördumist.

Passiiv-agressiivsus on psühholoogiliselt ebaküps viis väljendada oma vajadusi, soove, pahameelt jne. Negatiivseid tundeid ei väljendata otse, vaid kaudselt, vihjamisi, ümber nurga. Passiiv-agressiivne väljendusviis on justkui loor, mille taha peituda. Teed küll teo, kuid jätad võimaluse väita, et tegelikult sa nii ei mõelnud.

Passiivne agressiivsus on käitumine, mille korral inimene ei väljenda otse, mida ta vajab või taotleb, mis tal mõttes on. Tema väljaöeldu on aga siiski rünnak, kuigi kaudne. See kätkeb süüdistust või ebasõbralikku suhtumist, haavab teist, on öeldud kiusu või pahameele pärast. Inimene, kes kasutab passiiv-agressiivset väljendusviisi, võib tunda seesmiselt sama suurt agressiivsust või vaenulikkust kui keegi, kes suhtleb avatumalt. Üks passiiv-agressiivse käitumise viis on nipsakate või solvavate märkuste tegemine naeratava näoga...

Loe põhjalikust artiklist, millised on passiiv-agressiivse käitumise enamlevinud olukorrad ning tüüpilised fraasid kodus ja tööl. Miks inimesed sel moel suhtlevad (me kõik teeme seda mingil määral, kes vähem, kes rohkem), mida see endaga kaasa toob ja kuidas paremini suhelda?