„Iga kord, kui olin õnnelik, tagus kuklas paanika, et kõik see kaob ja tulevik on tume-tume.“ Ravimatu pärilik tõbi moonutab Kairiti keha
Küsimust, millal on sünnituse tähtaeg või kas tulemas on poiss või tüdruk, kuuleb Kairit Banks üsna sageli. Küsijad ei tule selle pealegi, et tegu on hoopis ravimatu haigusega.
„Ma ei ole rase. Mul on polütsüstilised neerud,“ ütleb Kairit. Just nii kõlab ka tema sõnum selle kroonilise, vaimu ja keha laastava haiguse teavituskampaanias, mis tehti Suurbritannias.
Abikaasa Richardi kodumaale kolis Kairit 19 aastat tagasi ning elab koos mehe ja kahe lapsega Walesis. Ta jagab oma lugu, et inimesed teaksid, mida tähendab elu polütsüstilise neeruhaigusega – tõvega, mille tõsidus talle kaua aega kohale ei jõudnud.
Kairit teadis, et ka emal ja vanaemal olid neeruprobleemid. „Tosin aastat tagasi mõtlesin aga naiivselt, et kui lähen arsti juurde, saame asjale varakult jälile ja on võimalik leida ravi,“ meenutab ta. „Mulle ei jõudnud kohalegi, mida arst räägib – mõtlesin, et olen noor, võitmatu ja elan igavesti!“
Ta oli 35aastane, kui sai alles guugeldades teada, et pärilik polütsüstiline neeruhaigus on üks väheseid, millele pole mingit ravi ega võimalust protsessi aeglustada. Hetkega muutus justkui kõik. „Iga kord, kui ma naersin või olin õnnelik, tagus kuklas paanika, et kõik see varsti kaob ja tulevik on tume-tume,“ tunnistab praegu 48aastane naine. „Ma ei suutnudki enam täiesti õnnelik olla – hirm võttis võimust.“ Naine ei varja ka oma hämmingut. „Meil on 21. sajand, inimesed lendavad Kuule ja varsti Marsile, aga seda haigust pole võimalik ravida! Ainuke teadmine on, et...“