Abikaasa Richardi kodumaale kolis Kairit 19 aastat tagasi ning elab koos mehe ja kahe lapsega Walesis. Ta jagab oma lugu, et inimesed teaksid, mida tähendab elu polütsüstilise neeruhaigusega – tõvega, mille tõsidus talle kaua aega kohale ei jõudnud.

Kairit teadis, et ka emal ja vanaemal olid neeruprobleemid. „Tosin aastat tagasi mõtlesin aga naiivselt, et kui lähen arsti juurde, saame asjale varakult jälile ja on võimalik leida ravi,“ meenutab ta. „Mulle ei jõudnud kohalegi, mida arst räägib – mõtlesin, et olen noor, võitmatu ja elan igavesti!“

Ta oli 35aastane, kui sai alles guugeldades teada, et pärilik polütsüstiline neeruhaigus on üks väheseid, millele pole mingit ravi ega võimalust protsessi aeglustada. Hetkega muutus justkui kõik. „Iga kord, kui ma naersin või olin õnnelik, tagus kuklas paanika, et kõik see varsti kaob ja tulevik on tume-tume,“ tunnistab praegu 48aastane naine. „Ma ei suutnudki enam täiesti õnnelik olla – hirm võttis võimust.“ Naine ei varja ka oma hämmingut. „Meil on 21. sajand, inimesed lendavad Kuule ja varsti Marsile, aga seda haigust pole võimalik ravida! Ainuke teadmine on, et...“

Kuidas jääda naiseks, kui oled ise krooniliselt haige ja aeg tiksub? Kuidas olla järjest moonduva kehaga jätkuvalt ahvatlev abikaasale, nõustaja pubekale, toeks sõbrale? Lugu Kairiti karmist saatusest loe edasi juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid