„Paks laps, ilus laps? Meie kultuur on meid sünnist saadik nuumanud!“ Ewa-Kaisa Plakk mõtiskleb folkloorist toidukorvis

Toitu on rohkem ja valik suurem kui kunagi varem ajaloos, aga lapsi kasvatatakse, nagu algaks hommepäev suur näljahäda.

Meile hakatakse juba varakult kärbseid pähe ajama. Püütakse veenda, et paks laps, ilus laps. Ajaga lisandub klausel „kui ta pole sinu laps“.

Enne kui hakkad ise elust midagi jagama, tuleb süüa taldrik tühjaks, sest muidu on järgmisel päeval kole ilm. Teadupärast pole keegi suutnud Eesti ilma ilusaks süüa, aga ikka on vaja lapsi hirmutada. Pingutab see väike inimene, mis ta pingutab, paraku suusatab pere veel aprilliski peenarde vahel ja istub jaanipäeval kasukates lõkke ümber. Keegi ei võta vastutust ja taldrikule tõstetakse rokka suurema kulbiga. Söö, laps, siis karv läigib. Või oli see hoopis mingi muu lugu? „Ja see pole veel kõik!“ kiljuks iga endast lugu pidav telepood. Parima tulemuse saavutamiseks astub mängu vanaema või tädi, kel toiduga omad mängud...