Viha hävitab ennast ja suhet. Millest tegelikult vimm ja viha tekivad? Spetsialisti soovitused, kuidas selle tundega toime tulla

Vihkamine on see, kui ise mürki võtad ja loodad, et vaenlane ära sureb, on öelnud dalai-laama. Kuidas jõutakse oma suhtes sellisesse punkti, kus armastuse asemel tuntakse viha, ja mida teha, et nii ei juhtuks, arutleb psühholoog Anneli Salk.

Tutvudes näitame teisele inimesele oma päikselist palet. See on helge ja sõbralik ja nii loome ka sõbraliku suhte. Aja jooksul tuleb aga nähtavale meie peidus ehk tume pool ja see paneb suhte proovile. Kas kaaslane suudab meie varjupoolt aktsepteerida või mitte?

Psühholoogias kirjeldatakse seda protsessi nii, et suhte alguses nähakse oma kaaslast läbi roosade prillide, suhte süvenedes vahetatakse prillid aga mustade vastu. Selles faasis võimendub partneri ebameeldivate omaduste tajumine ja purunevad ebarealistlikud ootused talle. Suhtumine partnerisse muutub ka kriitiliseks. Näiteks kui partner hilineb roosade prillide faasis, on talle kerge andeks anda ja öelda: „Ah, tal tuleb pidevalt takistusi teele, seepärast hilinebki. Ikka juhtub!“ Kui partner jääb hiljaks aga mustade prillide faasis, siis ei öelda enam „ikka juhtub“, vaid ollakse häiritud ja sõltuvalt emotsionaalsusest võidakse ka solvuda või vihastada. Kui oma negatiivsete tunnetega ei osata toime tulla ja tekkinud olukordi lahendada, kujunevad negatiivsed suhtemustrid, millest on märksa raskem vabaneda.

Tavaliselt ei sigine suhtesse suur vihkamine ootamatult nagu välk selgest taevast...

Mis on viha peamised allikad ja kuidas selle suhet lõhkuva tundega ennast ja teist säästvalt toime tulla, loe juba artiklist.