Hormoonide piinakambris
Alustan seekordset kirjutist ühe loodusteadusliku faktiga. Kas teadsite, et ainult inimesed ja mõõkvaalad võivad pärast menopausi veel mitukümmend aastat edasi elada? Ma ei mõista, miks küll. Ärkan ju mõnel päeval mõttega: „Veel kolmkümmend aastat seda jampsi? Tänan, ei.“
![Kristi Luik on USAs elav kolumnist, kelle sulest on Eestis ilmunud raamat „Veidrike printsess“. Tema lapsed on kooliealiseks sirgunud ja Kristi mõtteis mõlgub plaan koos perega vähemalt aastaks Eestisse kolida – tema süda on just siin. Kristi Luige lugusid tõlgib Tiina Aug.](https://images.delfi.ee/media-api-image-cropper/v1/1b0821a0-f0b4-11ec-925e-8d354d044986.jpg?noup&w=1200&h=711&fx=0.493437&fy=0.307692&ch=0.3746&cw=1&cx=0&cy=0.1473&r=16:9&rotate=0&flip=0)
Üldiselt on loodus otsustanud, et kui emased lakkavad järglasi andmast, on nende „kasutusaeg“ läbi ja planeet ei vaja neid enam. Kuid see ei kehti meie kohta! Ehkki muutume vanemaks, koledamaks ja ühiskonnale väärtusetumaks, on meid ilmselt ikka veel tarvis, et teha ära kõige närusemad tööd. Siis aga mõtlen, et kui loodus – isandate isand – on otsustanud, et oleme siiski väärtuslikud, võin sama hästi ka põlle ette panna, oma hallid juuksed krunni siduda ja töö kallale asuda.