Armukadedus – tunne, mis tahab armastust vangistada. Miks on osa inimesi kiivamad kui teised? Kas sel tundel on ka häid külgi?

Kahtlustamine, umbusaldus ja kontroll muudavad armastuse lõputuks kannatuseks. Aga kui suhtes üldse kiivust ei tunta? „Armukadedus on tihedalt seotud meie varase lapseeaga,“ tõdeb paari- ja pereterapeut Meelike Saarna.

Armastus tahab olla vaba, ent armukadedus tahab armastuse vangistada. Nii kirjeldab Meelike Saarna kaht tundmust, mis enamasti käivad käsikäes.

Mis üldse on armukadedus?

Nagu sõna ise ütleb: see on kadedus, mis tekib seoses armastusega. Lühidalt öeldes on armukadedus painav kahtlus või hirm, et keegi teine on võitmas või juba võitnud armastatu poolehoiu.

Millised tunded armukadedust käivitavad?

Igaüks soovib olla armastatud ja tunnustatud, igatseb häid kontakte teistega ja otsib kinnitust, et ta on piisavalt hea, et väärida naeratusi, lahket pilku, häid inimlikke ühendusi, kestvaid suhteid, kaasaelamist, heakskiitu. Läbikukkumine selles teeb haiget, nii et seetõttu armukadedust tunda ja oma ilmajäetust häbeneda on inimlik. Pettumuse foonil on realistlikku pilti raske näha ja tasahilju võib tekkida arusaam endast kui kellestki väärtusetust, mis kiivustunnet aina süvendab.

Tulemuseks võib olla, et inimene hakkab teisi ja eluolukordi aina rohkem kontrollima, muutub ülinõudlikuks, isegi terroriseerivaks nendega, kes justkui peaksid talle tingimata pakkuma seda, millest tema on enda arvates ilma jäänud. Või vastupidi – ta annab alla, ilma et püüaks aru saada, kui palju on pettumusega seotud olukorrad mõjutatud tema vaatest elule-suhetele ja kui palju see vaade on realistlik...

Kus peituvad armukadeduse juured? Millal pole armukadedus suhtes enam tervislik ja hakkab seda toksiliseks muutma? Kuidas enda või partneri armukadedusega toime tulla? Artiklist saad vastuse neile ja mitmetele teistele olulistele armukadedust puudutavatele küsimustele. Probleemi lahkab paari- ja pereterapeut Meelike Saarna.