Kristi Luik: mõned mu kurtmised Eesti elu üle 90ndatel olid ka õigustatud. Kas toona teati midagi rukolast, avokaadost või sušist?

Kui ma 1990. aastatel Eestis elasin, leidsid paljud, et olen paras hellik. Ma nurisesin külma ilma, värske toidu puudumise, teede räbala olukorra üle. Inimesed sõna otseses mõttes naersid mulle näkku ja nimetasid mind lolliks ameeriklaseks.

Tegelikult olin ma väga noor, naiivne ja viibisin äsja vabaks saanud võõral maal. Ja veel – kuna olin natuke rumal, tähendas see, et pidin olema väga vastupidav.

Sorisin hiljuti vanades riietes, mis olid kaks aastakümmet hoiul seisnud – riietes, mida kandsin Eestis elades. Kui tõmbasin välja ühe õhukese pluusi teise järel, meenus mulle, kuidas kõndisin talvel Tallinna tänavatel külmast lõdisedes. Mul polnud ühtegi sviitrit, sest arvasin, et näen nendes paks välja. Tirisin nähtavale ka ühe vana talverõiva – leopardimustrilise, viledaks kulunud kunstkarusnahast jaki. Praegu ei kannaks ma nii õhukest eset vist ka talvises Californias, kui temperatuur kõigub kümne soojakraadi ümber. Aga mul on alles Peterburis tehtud fotod, kus seisan sellega Talvepalee ees kargel talvepäeval, kui külma oli ilmselt 15 kraadi...