Myrakas: ajaks, kui mäepervele jõudsin, olin kukkunud sama palju kui kägu. Minu stiiliga olid suusad lausa üleliigsed

Jah, ma olen põhjamaalane. Põhjamaalased olid minu vanavanemad ja nende vanavanemad. Tegelikult olid suuremalt jaolt põhjamaalased ka nood lahtise käega tüübid, kes minu eelkäijatel piitsa keerutades varavalgest hilisõhtuni sabas jõlkusid.

Aastasadu on meie väljavaated olnud umbes sama säravad kui kamakas sütt mahajäetud kaevanduses. Ikka sünd, töö ja surm ning kõike seda palistamas ainult madalad laed ja vastu pehkinud palkseinu pekslevad raagus oksad.

Jah, need raagus oksad. Vaadake, inimesega on lihtne. Sa ütled talle vihaga välja, kes on tema ema, mida sa tegid tema koeraga ja kuhu ta minna võiks, ning saad suure tõenäosusega vähemalt mingi reaktsiooni. Paremal juhul kuuled vastuseks sarnaseid uudiseid oma lähikondlaste kohta, halvemal juhul leiad enda ukse tagant kummikeksu mängimas Katrin Lusti, Taavi Libe ja Võsa Petsi.

Ühesõnaga, inimesega saab veel kuidagimoodi asju ajada, aga sa võid endal kasvõi pihiku seljas pooleks rebida – loodus talitab ikka, nagu just tema heaks arvab. Jaanipäeva aegu viskab päike üle taevakaare vähe uhkema tireli ja juba hakkab kõik allamäge kolisema. Soojust ja rohelust jagub siinkandis nii üürikeseks ajaks, et suurem jagu eestlasi ei mõista taolise imega muud peale hakata kui kärsanud sardelle virreveega alla loputades end juhitamatuks libahundiks lakkuda. Ja siis marss tagasi tööle.

Umbes selliseid mõtteid mõtlen ma alati, kui aastavahetus möödas ja ilmataadil pole veel plaaniski kevadet riiulist välja tõstma hakata. Mõtlesin nüüdki. Ja siis järsku kihvatas...