„Teadsin, et midagi on väga valesti.“ Selliste sümptomitega magama minnes võib enam mitte ärgata

Läinud aasta detsembri alguses kell üks öösel tegi Vassili Gaistruk valiku, millest oleks võinud saada tema elu halvim. „Kirjutasin selle loo, sest sõber palus – ehk päästab kellegi elu. Ja ehk teeb keegi teine õige otsuse kiiremini.“

Tõusin toolilt, tegin paar-kolm sammu une-eelsete protseduuride suunas ja ropendasin. „Päriselt või?“ Nii vasak jalg kui ka käsi olid ära istutud, mis ei tundunud aga loogiline. Oleks siis ainult üks – see tool ei olegi mõeldud passiivset eluviisi harrastava inimese jaoks. Aga kaks? Jalg ja käsi korraga?

Veel kolm sammu tehtud. Seisukord ei paranenud üldse. Tunne oli täpselt sama – nagu oleks kolm tundi ennastunustavalt mõlema jäseme peal istunud. No nii suur mu ahter küll ei ole, et korraga nii kätt kui ka jalga lämmatab!

Kaks sammu lisaks. Kell oli üks, kuidagi väsinud oli olla. „Ehk on mingi tõrge ja paar sõõmu värsket õhku ja kopsutäis helesinist L&Mi teeb reset’i?“ Tegelikult juba teadsin, et see on idioodi mõte, aga suitsunälg oli suurem ja oli pisike, aga väga võimas lootus, et ehk läheb üle. Ehk ongi väsimus.

„Ühe poole väsimus? Jobu oled või?“

Veel kaks sammu. Aga siin oli mingi anomaalia. Nagu olnuks korteri põrand järsku 20kraadise kaldega, nii et kurss vajas pidevat korrektuuri paremale.

Ropendasin uuesti. „Kaks kolmest, päriselt või? Nii ongi?“

„Kaks kolmest“ oli viide kuskilt mälusopist esile kerkinud insuldi tuvastamise meetodile. FAST ehk face, arm, speech ja time! NÄO üks pool on lõtvunud. KÄSI ette tõstes vajub üks alla. KÕNE on raskendatud. Kui kasvõi üks neist kolmest esineb, on AEG helistada viivitamata kiirabisse, sest nii elus püsimine kui ka edasine elukvaliteet sõltuvad järgneva tunni jooksul tehtavast.

Mis Vassiliga edasi juhtus, loe juba artiklist.