Mis haigus on endometrioos? „Nagu noahoobid alakõhus!“ Igakuise õuduse diagnoosini jõudmiseks kulus neli aastat

„Elasin justkui pooles vinnas, olin uimane ja väsinud. Praegu ei suudakski ma selliste verejooksude ja valudega tööle minna!“ räägib oma kannatustest naine, kellel kulus diagnoosi saamiseks aastaid.

„Mina sain diagnoosi – endometrioos – neli aastat pärast teise lapse sündi, kuigi selle haigusega seotud põhimure olevat raskus lapsi saada,“ alustab Kairi (45) oma lugu. Järele mõeldes olid tal endometrioosile viitavad vaevused juba ammu enne diagnoosi. „Pärast esimese lapse sündi algasid mul hästi vererohked „päevad“, nii et sõna otseses mõttes pidin ämbrit all hoidma,“ meenutab ta. „Kasutasin kõige paksemat öösidet, mille peale panin omakorda veel lapsest üle jäänud mähkmeid, et verd läbi imbuma ei hakkaks.“ Paraku juhtus mitmel korral sedagi. Ükskord näiteks läks Kairi töö tarvis arhiivi ja kui ta istus ja materjali läbi vaatas, oli tunda, kuidas verd muudkui voolab… „Kui püsti tõusin, oligi pehmel istmel suur vereloik!“ meenutab Kairi toonast ehmatust. „Lükkasin tooli õudusega laua alla ja rohkem ma sinna minna ei julgenud.“ Kairi käis küll naistearsti juures, kus teda vaadati ultraheliga, aga tsüste ei leitud...

Kairi kannatuste rohket kogemuslugu ja selle lõpplahendust loe edasi juba artiklist. Endometrioosi eri vormidest ja ravist räägib põhjalikumalt Lääne-Tallinna keskhaigla naistearst Külli Idla.