„Laulupeole ja jaanitulele mu kaasa ei tule!“ Mis tekitab erimeelsusi, kui abikaasa on teisest rahvusest ja kultuurist?

Kooselu teisest rahvusest inimesega nõuab partneritelt suhtlemisoskuse kõrgpilotaaži. Klapitada ei tule mitte ainult isiksusest, vaid ka kultuurist tulenevaid erinevusi. „Kodune elu on naise rida, väljas käimised korraldab mees,“ toob näite prantslasega abiellunud eestlanna.

Kaheksa aastat tagasi kohtas Hille (38) prantslast Borisi. Nüüdseks on paar abielus, kasvatab ühist last ja ka Hille poega varasemast suhtest. Kodu on neil Tallinnas. Hille tõdeb, et kõige suurem erinevus nende arusaamades on Borisi seisukoht, et lastega tegelemine on täielikult naise rida. „Prantsuse kultuuris on see tavapärane. Mu abikaasa ema ei käinud samuti tööl, vaid tegeles lastega. Kogu kodune elu on tüüpiliselt naiste rida ja mehed tegutsevad väljaspool kodu,“ räägib ta. „Näiteks on minu otsustada, kuhu kooli või lasteaeda lapsed panna, kes on nende perearst. Väga tüütu tegelikult, sest ega mulle meeldi olla ainuotsustaja.“

Kuigi Hille kaasa kodus lastega ei tegele, organiseerib ta väljaspool kodu toimuvaid ettevõtmisi hea meelega ja arvestab nendes väga laste heaoluga. „Kõik reisid on tema korraldatud, tema otsustab ja korraldab väljas käimised. See on Eesti mehega võrreldes täiesti vastupidine, sest meil korraldavad minu meelest kõike alati naised,“ sõnab Hille.Paari kodune keel on inglise-eesti-prantsuse keel. Nelja-aastane Henry räägib isaga inglise keeles ja emaga eesti keeles ning käib Eesti lasteaias.

Kaasade kõige suurema erinevusena toob Hille välja ajaloolise tausta. „Minu taust on nõukogude aeg, temal vaba Euroopa. Näiteks Ukraina sündmustest arusaamisel joonistus see selgelt välja...“

Hillest ja Borisist ning Airiinist ja Lucasest loe edasi juba artiklist. Mida soovitab psühholoog Katrin Tint eri rahvusest paaridele?