KAANELUGU | Eva Koldits: see tõmbabki kõige sügavamale mülkasse, kui hakkad ise endale hinnanguid andma
Näitlejanna Eva Koldits elab praegu pöörases oravarattas. Ükskõik kui kiire naisel aga pole, leiab ta iga nädal 45 minutit, et käia teraapias. „See on mind väga palju aidanud,“ tunnistab ta.
Aasta lõpp on vabakutselise näitlejanna ja lavastaja elus nii kiire, et peame oma kohtumise intervjuuks lükkama viimasele võimalikule hetkele, mis üldse veel vaba. Praegu on Eva sõnul huvitav aeg. „Just huvitav, mitte keeruline. Tuleb niimoodi mõelda, et mitte peast segi minna.“ Ta on õppinud olukordi ümber sõnastades neid endale soodsamaks pöörama. Väline rahu, mis Evast praegu kiirgab, on naise sõnul aga täiesti petlik. Ta hakkab lausa suure häälega naerma: „Küll on tore, et välja ei paista! Olen käinud poolteist aastat teraapias.“
Aeglasem veeremine ja kodus laste rütmis tuksumine on asendunud hirmkiire elutempoga. „Sel sügisel juhtusid kõik asjad korraga: minul algas prooviperiood, Ellen hakkas käima meie kodu lähedal asuvas koolis, Antsu hakkasime taas harjutama lasteaiaga ja tagatipuks võttis Mart lavakas endale ka kursuse juhendamise,“ räägib Eva, kelle abikaasa Mart Koldits juhib teist aastat Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli. Pere logistika muudab keeruliseks see, et Eva ja Mart liiguvad Raplamaalt hommikul Tallinna ja jõuavad koju alles õhtul, vahel lausa hilisõhtul.
Eva on veendunud, et psühholoogilisi probleeme peab teadvustama, ja tänulik, et sellest järjest rohkem räägitakse ja professionaalide koolitamisse panustatakse. „Teraapia puhul on oluline, et sinu vastas istub inimene, kes ei anna hinnanguid, vaid peegeldab. Kuigi elus on tihti ka sõber või abikaasa väga head kuulajad ja tagasisidestajad, pole Eva meelest vaja neid koormata detailidega, mis on olulised vaid endale. Las sõber olla sõber ja abikaasa ikka abikaasa...
Kaanelugu näitleja Eva Kolditsaga loe edasi juba artiklist.