„Ma teadsin, et midagi on väga valesti.“

Läinud aasta detsembri alguses kell üks öösel tegi Vassili Gaistruk valiku, millest oleks võinud saada tema elu halvim. „Kirjutasin selle loo, sest sõber palus – ehk päästab kellegi elu. Ja ehk teeb keegi teine õige otsuse kiiremini.“

Tõusin toolilt, tegin paar-kolm sammu une-eelsete protseduuride suunas ja ropendasin. „Päriselt või?“ Nii vasak jalg kui ka käsi olid ära istutud, mis ei tundunud aga loogiline. Oleks siis ainult üks – see tool ei olegi mõeldud passiivset eluviisi harrastava inimese jaoks. Aga kaks? Jalg ja käsi korraga?

Veel kolm sammu tehtud. Seisukord ei paranenud üldse. Tunne oli täpselt sama – nagu oleks kolm tundi ennastunustavalt mõlema jäseme peal istunud. No nii suur mu ahter küll ei ole, et korraga nii kätt kui ka jalga lämmatab!