KOLUMN | Sass Henno selgitab, miks on tähtis oma mälestusi kirja panna. Ja selleks ei pea sul olema erilist kirjanikuannet!

„A mis sa mulle jõuludeks kingid?“ kuulsin poes küsimas üht lasteaialapse mõõtu tegelast, kes rippus oma isa käe otsas mänguasjariiulite vahel. Isa oli telefonis, nagu isad mänguasjapoodides pahatihti olema kipuvad.

„Sina ise oledki üks paras kingitus,“ ühmas ta vastuseks ja eemaldus kiiresti, kui märkas, et ma neid uudishimulikult pealt kuulan. Kumbki ei teadnud, et üsna varsti on nad osa legendaarsest Tervis Plussi aastalõpukolumnist.

Aga alustame seda kingituste teemat pisut kaugemalt. Te ikka teate neid kindlat tüüpi vanemaid, kes sunnivad oma lapsi küll meelituste, ähvarduste või kõige kavalamal juhul laheda eeskujuga enda jälgedes käima? Nii võrsuvad arstiperekondadest arstid, näitlejate perekondadest näitlejad, muusikute omadest muusikud, alkohoolikute... Ma parem ei kaldu sinna, aga igaüks teist oskab seda jada oma tutvusringkonna põhjal ise jätkata. Mina olen aga hoopis vastupidine juhtum. Ma olen see laps, kes sunnib mitte oma järglasi, vaid hoopis eelmisi põlvkondi kirjanikuks hakkama.

„Ma ei oska kirjutada,“ on kõlanud nende armsate vanainimeste koolilapselik hädaldamine, kui ma oma „sa-võiksid-kirjutada“ jutuga lagedale ilmun...