Nina tilgub, pea paks

Talvine võitlus viirustega on paljude inimeste jaoks sama kindel nagu see, et päeva järel tuleb öö. Mida teha aga siis, kui üks „külmetus“ ajab teist taga ja nuuskamisel ei paistagi lõppu?

Harjumaal elava Kerli (35) jaoks tähendavad talvekuud pidevat haigestumist. Nii on see olnud juba lapsepõlvest peale ja Kerli on leppinud: ju tal ongi nõrk tervis, mis kipub kergesti alla andma. Lapsepõlves oli ta väga hädas angiinidega, mis kordusid tihti ja lõppesid alles pärast mandlioperatsiooni. „Kord köhisin terve talv läbi ja lõpuks pandi mind bronhiidiga haiglasse,“ meenutab Kerli kogemust algkooliajast. „Praegu selle peale mõeldes tulevad meelde männikasvu- ja islandi käokõrva tee jubedad maitsed ning see, kuidas mind sunniti neid iga päev jooma. Männikasvutee oli nii kohutavalt mõru, et ajas lausa öökima.“

Täiskasvanuna on Kerli püüdnud viirushaigustega kohaneda. „Ma ei saa ju võtta iga kuu haiguslehte. Olen väga tihti teinud tööd poolhaigena. Õnneks saan praegu töötada kodukontoris ja see tähendab, et haiguslehte ei pea võtmagi. Üksi kodus saan vabalt nuusata ja köhida ning samal ajal klientide kirjadele vastata,“ ütleb ta. „Seda enam, et ega minu haigus ole üldjuhul selline, mis kõrge palavikuga pikali maha sunnib. See on lihtsalt pidev vindumine, kogu aeg kuskilt midagi logiseb.“