30.12.2022, 08:00

Hirm vette vajuda

Mõni kuu tagasi kirjutasin sellest, kuidas lähenev 50. sünnipäev mind täiesti külmaks jätab. Nüüdseks on selge, et see ei jätnud mind sugugi nii külmaks, nagu olin arvanud.

Kristi Luik

Kristi Luik on USAs elav kolumnist, kelle sulest on Eestis ilmunud raamat “Veidrike printsess”. Tema lapsed on kooliealiseks sirgunud ja Kristi mõtteis mõlgub plaan koos perega vähemalt aastaks Eestisse kolida – tema süda on just siin.

FOTO: Triin Maasik

Kui õige päev kätte jõudis, tabas mind tohutu ärevus, mis on minu puhul üsna ebatavaline. Kergeid, võõraste eest varjatud ärevushooge esineb mul pidevalt – laman siis tundide kaupa voodis, loen internetist ülevaateid tõestisündinud mõrvadest ja ajan näkse näost sisse. Tol päeval aga uppusin ma pisaraloiku ühel Mehhiko tänaval, nii et möödujate pilgud mul pidama jäid. Ilmselt jätsin mulje, et olen maani täis, aga teatud mõttes oli mu pisarate allikaks tõik, et olin läbinisti kaine.

Veetsin sünnipäeva ühel ristluslaeval, mis iseenesest kõlab ju kenasti, aga meie plaanitud snorgeldamisreis kujunes hoopis joomareisiks. Kohe kui inimesed kell üheksa hommikul pardale astusid, lasti tasuta joogid ringi käima, ja kella üheteistkümneks olid kõik auru all. Välja arvatud mina. Tavatsen öelda, et jõin kogu eluks mõeldud alkoholikoguse ära vanuses 18–36, mistõttu mulle rohkem sisse ei mahu. Harilikult teiste joomine mind ei häiri ja võin vabalt õhtustada koos kellegagi, kes joob veini või kokteili. Aga suurtel pidudel, kus inimesed tõepoolest JOOVAD, nagu mina seda kunagi tegin, tunnen end muidugi ebamugavalt. Ja see ärritab mind.