„Ma ei oska juba aastaid naerda.“

Ühel ilusal juunikuu päeval, oma poja 30. sünnipäevapeol, varises Vilma Liivandi maailm kokku. „Tahtsin aeda kaetud sünnipäevalauast korraks tuppa minna. Nii kui ereda valguse käest ruumi astusin, hakkasid silmade ees välgud sähvima ja järgmisel hetkel ei näinud ma enam midagi!“

Viimased 14 aastat on Vilma olnud lauspime. Ei näe valgust ega varje, ei erista pimedust valgusest, ei tea, kas on öö või päev. Kui Vilmale külla minna ja küsida, kuidas läheb, vastab ta alati ühtmoodi: pimedus, üksindus, haigus… Aga heatahtlikkus ja huvi elu vastu on elupõlisel Rapla naisel säilinud.

„Omal ajal oli nii, et töökaaslastest naised Rapla haridusosakonnas naersid minu naermist, aga nüüd ma ei oska juba aastaid naerda. Vist sellepärast, et põhjused naermiseks kadusid ära,“ arvab lumivalge poisipeaga Vilma. Tõsidusest hoolimata jätab ta rõõmsameelse mulje. Ehk sellepärast, et ta juuksed turritavad uljalt kõrgustesse. Nagu moodne föönisoeng!