Paks poiss rokib

Elas kord üks tasase moega poiss, keda millegipärast kõik paksukeseks narrisid. Ega ta tegelikult oma klassikaaslastest suurem olnud, aga ju siis andsid ümarad ja punetavad põsed irvhammastele kütet saag korralikult käima tõmmata.

Teatavasti võivad väikesed inimesed teinekord palju julmemad olla, kui seda on reeglitest ja üldistest moraalinormidest kammitsetud täiskasvanud. Seepärast ei jäänud tolle poisi esimestest kooliaastatest maha just ülearu palju helgeid mälupilte. Asjalood paranesid põhikoolis, kui ta koos semudega koolibändi moodustas. Sa võid välja näha nagu teerulli alt läbi käinud hernehirmutis, aga kui oskad pilli mängida, kleepuvad tüdrukud su külge justkui märjad vihalehed saunalaval. Ilkujatest saavad aga kadestajad, paremal juhul isegi ümmardajad.

Tasase moega poisist sirgus väikest viisi tegija. Tuli tagasi julgus inimestele silma vaadata ja nendega isegi suhelda. Kummalisel kombel hakkas aga tema keha justkui julma isetäituva ennustuse jõul tasapisi kilosid koguma. Ühelt poolt oli selle taga kindlasti geneetiline soodumus, kuid teatavasti ei kipu muusikud end üleliia liigutama ja ebatervislikud eluviisid käivad rokenrolliga samuti vaikimisi kaasas. Ema sõnelusehoos lendu lastud väide, et kõik pillimehed on litsid ja joodikud, kõlas küll ülekohtuselt, kuid kandis endas ka väikest tõetera.