25.11.2022, 08:00
Sass Henno koolivend Kristjan Jõekalda infraktist: aimasin, et järgmine selline hoiatuslugu võib olla väga vabalt ka minust
„Põrguvärk,“ pomisesin endamisi ühel vaiksel sügishommikul Viljandis, selili diivanil, endal telefonis seltskonnaajakiri lahti. „Mis juhtus?“ küsis mu kümme aastat noorem vastassugupool, justkui ta poleks kunagi kuulnud 40aastase mehe hääles seda mõtlikku, surmaga silmitsi seisvat tooni.
Sass Henno: "Tegelikult oleme me ise need, kes ellujäämise endale võimalikult raskeks on teinud. Oma elustiili, oma toitumisvalikute, oma kärakalembuse, oma paigal istuva eluviisi ja vääruskumustega, nagu oleks me kanged karuohakad ega peaks ise ellujäämise nimel üldse tööd tegema."
FOTO:
„Loen, et koolivend sai infarkti. See saab ikka meid kõiki ükskord kätte,“ ütlesin vaikselt ja mõtlesin oma kaelaümbermõõdule, vöökohale, kolesteroolile ja kõigile neile noorena ärgatud hommikutele kuskil hotellides, kui ma veel suitsetasin nagu rokkstaar, ei maganud pooltel öödel ja vedelesin hommikuti samamoodi diivanil, pärast mõnda pidu, mis polnud kindlasti esimene ega viimane. Nüüd, olles sellest noorusajast valgusaastate kaugusel, lugesin artiklit ja mõtlesin hoopis lastele. Koolivenna lastele. Enda seitsme- ja üheaastasele. Ja seest kiskus veidike õõnsaks.
„Mis tal juhtus?“
„Tegi ägedaid saateid, elas ägedat elu. Aga vähemalt jäi ellu. Jumal tänatud,“ kõnetasin täiesti juhuslikult seda taevas elavat tüüpi, kellel meie tervisega mingit teaduslikku seost pole.
„Appi, Jõekalda või? Ta on mu lemmik!“
„Minu lemmik ka,“ ütlesin mõtlikult.
