KOLUMN | Sass Henno tõehetk: kuidas lahkuminekuvalust jõuda päikeselise rahu ja tänutundeni

Sain just 40 aastat vanaks ja sellega kaasnes mu muidu ärevas ajus täiesti uutmoodi harmoonia. Ei, ma ei räägi sellest, nagu ma poleks oma impulssostude, eksirännakute ja elava kujutlusvõimega suurepärane keskeakriisi õppematerjal, vaid sellest, kuidas avastasin endas selle sünnipäeva puhul midagi, mis on omane ainult hästi elutarkadele inimestele. Leppimine ja rahu.

See on see vanus, kui osa tuttavaid eelistab helistada. Nii läks ka minuga. Olin parasjagu just oma keskeakriisi-kaatriga teravate, Riia lahes rammu kogunud loodelainete eest Kihnu sadamasse peitunud, kui helistas mu endine elukaaslane, kes mind kunagi Portugali kolides maha jättis. Valu polnud enam tuntav ja pärast õnnesoove heietasime viisakalt kümme minutit maast ja ilmast, kuni tundus sobiv ka pere kohta küsida.

„Kas su mees uurib ikka veel ajusid?“ küsisin talt, kui juba keset Kihnu saare sügistuuli renditud jalgrattaga poe poole sõitsin.