„Elasime Nõmmel Vabaduse puiestee ääres ja seal tekkis küsimus, miks ma sellist õhku hingan.“ Hiiu naine kolis pere kodusaarele

Enne kui Liis Remmelg (39) Hiiumaa jooksugrupi asutas, elas ta hoopis mandril. Hiidlasena mere taha tagasi kolinud naine otsustas luua uued võimalused nii iseenda kui ka kohalike jaoks.

Kui Liis saabub Kärdla kohvikusse kokkulepitud kohtumisele, meenutab ta mulle ootamatult oma ema. Võib-olla sellepärast, et me ei ole mitu aastat silmast silma näinud, aga midagi on temas ka muutunud. Kogu hoiak ja ilme on kuidagi veel väärikam ja enesekindlam, kui mäletasin – võib-olla sellepärast kangastubki mulle hoopis kauaaegne Kärdla notar, mitte tema kadestamisväärselt heas vormis tütar.

Eks see ongi Hiiumaal tavaline. Kuna ka Liisi abikaasa Alari on pärit hiidlaste perest, ei kuule nad enam eriti saarel traditsioonilist küsimust „Kelle pere laps sa oled?“. Liisi puhul on see niikuinii teada ja tema tegemisi jälgitakse ilmse huviga. Seda enam, et ta on üks neist, kes tagasi tuli.

Vaata ette, mida sa soovid

Elasime Nõmmel Vabaduse puiestee ääres ja seal tekkis küsimus, miks ma sellist õhku hingan.

Spordini jõudis Liis oma kaasa kaudu. Ta teadis Alarit põgusalt koolist, kokku sai paar aastaid pärast kooli lõpetamist Hiiumaal. „Ma olen ikka proovinud eesmärkidele keskenduda ja mõtlesin ka sellele, milline mu mees peaks olema: pikem, sportlik, mingeid sõltuvusi ei tohi olla,“ kirjeldab Liis. „Aga eks sellega on nii, et vaata ette, mida soovid. Kui kokku saime, oli ta just loobunud professionaalsest laskesuusatamisest ja tal polnud just väga kerge. Tema maailm oli käinud ümber treeningute, aga nüüd neid äkki ei olnud. Samas oli ta spordiga harjunud – see oli tema sõltuvus ja vabadus korraga. Siis hakkasime koos trennis käima, tema jaoks tekkis regulaarsus, millega ta oli harjunud, ja mulle oli oluline, et mu mees oleks heas füüsilises ja vaimses vormis.“

Liisil ja Alaril on kaks last. „Elasime Nõmmel Vabaduse puiestee ääres ja seal tekkis küsimus, miks ma sellist õhku hingan. Minu argumendid Hiiumaale tulekuks olid, et lapsed saavad vabalt ringi liikuda, kõik on turvaline ja kui nad mingitesse sekeldustesse satuvad, saan niikuinii kohe teada,“ sõnab Liis naerusädemega silmades. Kas lapsed on saarel elades millestki ilma jäänud? Pigem ei, arvab ta. Liis ise on kõik oma lapsepõlvesuved vanaisa juures Tahkunas veetnud. Seal, metsas ja mere ääres, sai ta olla selline laps, nagu ise tahtis.

Ahistustundest vabaduseni

Hiiumaale elama tulek oli ühelt poolt nagu müstiline vabanemine, aga samas tekkis ka rusutud, kinni olemise tunne.

Hiiumaale tulek oli Liisile vastuolusid täis. „Kui veel mandril elades tulin lastega reedeõhtuse praamiga vanemate juurde, oli kohale jõudes siin nii täielik vaikus, et see oli lausa raske. Ka magama jääda oli raske, sest magamistoas ei olnud ühtegi heli. Hiiumaale elama tulek oli ühelt poolt nagu müstiline vabanemine, aga samas tekkis ka rusutud, kinni olemise tunne. Sain aru, et sõltun ju praamiühendusest, ja tekkis hirm, et ma ei pääse vabalt liikuma. Alguses tundus, et ma ei tule sellega üldse toime, olin siin justkui kinni. Teisest küljest tunnen end Hiiumaal ääretult vabana, sest olen õiges kohas. Mul on siin tegutsemisvabadus ja hästi palju võimalusi end rakendada.“

Ka Hiiumaa jooksugrupi loomine oli üks kasutamata võimalus. Tallinnas käis Liis Nike Run Clubi treeningutel, aga Hiiumaal midagi sellist ei olnud. Seega tuli jooksugrupp ise teha. Tundub, et mis see siis ära ei ole, jooksevad seal Hiiumaal, aga eks kõige korraldamisega ole omajagu tegemist.

Kokku saab grupp kord nädalas teisipäeviti Kärdlas – tehakse koos trenni ja korraldatakse üritusi. Mõnel teisipäeval on kohal mitukümmend jooksuhuvilist, aga mõnikord madalhooajal ainult paar-kolm. Palju oleneb ka ilmast. Kuna inimestel on regulaarsust vaja, on kellaaeg ja nädalapäev algusest peale muutumatuna püsinud. Treeninguid ei juhenda enam ainult Liis ja Alari, vaid võimalus on antud ka teistele, kellel sportimise taust. Liis tegeleb valdavalt raamatupidamise ja toetustaotlustega.

Üritustena on ühingu ajakavas oktoobris näiteks Tahkuna maastikujooks ja uue ettevõtmisena Paluküla rattasõit. Sest ega Hiiumaa jooksugrupp ainult jookse – ühing on ka Kärdla madalseiklusraja, välijõusaali ja Paluküla terviseraja arendamise taga. Traditsiooniks on muutunud ka matk „Kõhtu ruumi“, mille igaüks võtab ette oma valitud ajal jõulude ja aastavahetuse paiku.

Jah toredatele valikutele

Taimetoitlasena tuli Liisil kohaneda ka Hiiumaa poodide toiduvalikuga, mis paraku Tallinna omale alla jäi. Omal ajal, kui Liis alles hakkas sporti tegema ja lapsed sündisid, kukkus tema rauanäit päris alla. Arst soovitas seepeale hakata punast liha sööma. See plaan naisele ei meeldinud ja ta pidi hoolega kaaluma, mida süüa, et tervis korras püsiks. „Piimatooteid ma samuti ei talu, nii et pidin mõtlema, kuidas kõhu täis saan. Õnneks meeldivad mulle igasugu kaunalised: oad, läätsed ja herned. Lastele mõtlen huvitavate nimedega retsepte välja – meil süüakse näiteks külmasuppi ja jõusuppi, nii ei ole lastele toidu koostisosad olulised. Nad teavad, et mina neile lihatoite ei tee, ja on sellega harjunud.“ Liisi toiduvaliku kohta tegid pere ja kohalikud nii kriitikat kui ka heatahtlikke nalju. Nüüd aga piisab, kui Hiiumaa toidukohas kokale Liisi nimi öelda, ja juba teatakse, mida talle valmistada.

Tuleb luua võimalusi ja olukordi, kus end noorena tunned.

Vananemist Liis ei pelga. „Arvan, et igaüks on täpselt nii noor, kui ta ennast tunneb ja olla soovib. Tuleb luua võimalusi ja olukordi, kus end noorena tunned,“ leiab naine, kes justkui selle mõttekäigu ajel asus taas õppima – teenuste disaini ja juhtimist Pärnus magistriõppes.

Varem on Liis õppinud ärijuhtimist ja energeetikat ning töötanud nii panganduses, energeetikavaldkonnas kui ka avalikus sektoris. Oma praegusest tööst Riigi Tugiteenuste Keskuses räägib ta kirglikult. „Me aitame luua keskkonda, mille kaudu saame Euroopa Liidu toetusi tõhusamalt taotlejani viia.“ Liis oli enne seda Hiiumaa Arenduskeskuse juht, lahkus aga ametist, sest läbipõlemise oht oli juba päris lähedal. Nüüd saab ta töötada kodust lahkumata.

Liis lubab ka tulevikus toredatele valikutele oma jah-sõna anda, sest tasakaalus püsimiseks ei pea sugugi oskama ainult ei öelda. Oluline on ka end teadlikult negatiivsest väljast eemale hoida, koguda positiivset ja teha seda, mis endale väga meeldib.

Kohtumisele järgneval päeval kavatseb Liis minna ühele Hiiumaa seenematkale, et endale paremini selgeks teha, milliseid seeni võib süüa ja milliseid mitte. „Käisin vanasti vanaemaga seenel kogu aeg, aga see oli rohkem otsimine, liikumis- ja olemisviis. Me oleme siin ju kohe looduses ja see on tohutu väärtus. Ja vabadus.“