Miks ma vahel karjun

50aastaseks saada on raske, aga arvan, et see oleks veelgi raskem, kui mu lapsed oleksid kodust juba välja lennanud. Sest mõningasele närvikulule vaatamata mulle tegelikult meeldib see segadus ja lärm, mida lapsed tekitavad, nagu meeldivad ka nõudmised, mida nad mulle esitavad.

Mul võiksid vabalt olla täiskasvanud lapsed, kel endalgi on ehk juba lapsed, aga saatuse ja mu enda ebaküpsuse tõttu veel 30. eluaastatel olen ma lapsevanema rolliga jõudnud alles poole peale, sest Elsa on 12 ja August kuuene.

Ma ei ütleks, et olen lapsevanemana nautinud kõiki hetki, kuid kahtlemata on see kõige tähendusrikkam asi mu elus. Olen kuulnud ütlust, et lapsevanem olla on ühtaegu imeline ja ülimalt tüütu. Tegemist on seda sorti armastusega, mida ei saa seletada hormoone, sünapse ja närvisüsteemi mängu tuues – küllap on selle loonud mõni kõrgem jõud. Ehkki neist taevalikest kõrgustest kukutatakse sind hoobilt jälle maa peale, kui kellelgi jääb näts juustesse kinni või leiad eest hambapastaga kokku määritud peegli.