KAANELUGU | „Mulle jäi lavakast sisse üks loll komme.“ Anne Veesaare õppetunnid elust, surmast ja moosipallidest

„Seda, et lõpp tuleb, pole tarvis mõelda. Me keegi ei pääse sellest. Aga sinnani tuleb elada, ja täiega!“ ütleb Anne Veesaar (65). Tema on otsustanud elada neid päevi, mis antud, tervena ja tasakaalus. Just seetõttu astub näitlejanna sel sügisel üles ka tervisliku toitumise eestkõneleja rollis.

Me kohtume ühel septembrikuu kolmapäeval. Anne on viis päeva varem telefonis arvanud, et tal ei ole enam midagi rääkida, ja ta hääl tundub tõre nagu Õnne tänava Marel. Kui me siis lõpuks kohvitassid käes laua taga istet võtame, on naise rahu vaat et käega katsutav.

Hetk hiljem räägib seto verd Anne, et ta tuli just Kuremäe kloostrist ja et see iga-aastane rituaalne rännak tähendab tema jaoks nii pühas allikas kümblemist kui ka kirikus küünalde süütamist. Päev enne seekordset rännakut on ta matnud oma 92aastaseks elanud isa. „Nüüd on mu hinges rahu. Kui aga inimene läheb liiga vara, siis küsin vahel endalt, mis toimub. Miks nii vara? Miks te ometi trügite järjekorras vahele? Hea küll, kõik minekud ei ole nii ootamatud, kui oli Madis Millingu ja Aleksander Eelmaa oma, kellega alles filmisime „Õnnet“. Ma ei suuda kuidagi sellega leppida. Veel... Jah, mõned elavad oma elu kiiremini.“