„Su mehega juhtus kohutav õnnetus.“

Kuidas minna eluga edasi, kui surm viib kõrvalt kalli kaaslase? „Mul oli kogu aeg tunne, et ta peaks kohe-kohe tulema. Ma ei suutnud leppida, et ei tule, et see on lõplik,“ räägib Kätlin Truu (48), kes kaotas mehe mõne aasta eest.

Oli 2020. aasta jaanuarihommik. Sadas vihmast lörtsi, kui Tapal elav Kätlin rõõmsalt tööle lippas. Kohale jõudes helises telefon. Kätlin nägi ekraanil oma täiskasvanud tütre nime ja mõtles, et nüüd on ilmselt midagi hullu lahti. Sellisel kellaajal ei olnud tütar kunagi varem helistanud.

Tütar küsis ilma sissejuhatuseta: „Kas issiga on kõik hästi?“ Kätlin tundis, kuidas talle ämbritäis külma vett kaela langes. Mingil põhjusel teadis ta kohe, et mehega on halvasti. Ometi vastas ta rahulikuks jäädes: „Küllap on, kaks tundi tagasi tegime põsemusi ja läksime kodust tööle, igaüks oma teed.“ Tütar oli aga kuulnud oma tuttavalt, et isa töö juures juhtus õnnetus – tõstuk vajus ühele töömehele peale ja keegi sai viga.