Kristi Luik vihastas: kui lähen Eesti Instagrami ja hakkan vahtima teiste perede elu, tunnen end kehvasti

Viin oma lapsi harva San Francisco linna. See ei asu meist kaugel, aga pole koht laste jaoks. Äsja Tallinnast naasnuna oli mul kahju asendada nende soojad mälestused kilisevatest trammidest, munakividega sillutatud tänavatest ja mängimisest lokkava rohelusega parkides sünge vaatepildiga linnast, mis teeb oma viimaseid surmaeelseid hingetõmbeid.

Mõlemad linnad paiknevad mere ääres, on tulvil kalleid restorane ja kohvikuid ning ajaloolisi mälestusmärke, aga sellega sarnasused ka piirduvad. San Francisco on läbinisti mäda.

Mäletan 1990. aasta Tallinna, kui see oli räpane, ohtlik ning täis hulkuvaid koeri ja joodikuid. Ent see oli siiski meeldivam kui kõnd läbi inimliku viletsuse, mis risustab San Francisco tänavaid. Kodutute laagriplatsid, süstlanõelad, inimeste väljaheited, jäätmed, rotid, hullumeelsete karjed, laibad, kerjused ja narkodiilerid. Olgu tänavad aga nii jubedad kui tahes, majad seal maksavad kõik mitu miljonit. Kui sõitsime parkimiskohta otsides läbi linna – sellele tegevusele kulub tund aega ja kui oled kord parkinud, murtakse su autosse kindlasti sisse –, vaatasin ma mööda lohisevat trammi, mis oli kirjatud rohke grafitiga ja täis komatoosses seisundis fentanüülisõltlasi, ning mulle meenusid otsemaid trammisõidud Tallinnas.