Kristi Luik kadestab Eesti ilu ja rahulikku elu: mulle meenutab Tallinn vanaaegset külakest, kus kõik teavad mu lehma nime

Taas on käes see aeg aastast, mil mul on õnn kirjutada oma kolumni Eestis viibides. Hoolimata mõningatest väikestest häirivatest teguritest, nagu ootamatud äikesetormid või need totakad rohelised tõukerattad, tunnen ma ennast väga rahulikult. Tallinna linnas lihtsalt on midagi sellist, mis paitab mu hinge.

Tean mujal Eestimaal elavaid inimesi, kes nurisevad Tallinna üle. Nende sõnul on see liiga rutakas, ohtlik ja ebasõbralik, aga ilmselgelt ei ole nad elanud Silicon Valleys. Mulle meenutab Tallinn vanaaegset külakest, kus kõik teavad mu lehma nime. Et olen siia tulnud kohast, kus inimesed peavad olema ebasõbralikult otsusekindlad, sest ei taha näiteks kodutuks jääda või soovivad hoopis miljonäriks saada – lämbumas samal ajal maastikupõlengutest hoovava suitsu ja sudu kätte –, siis tundub Tallinn mulle troopilise kuurorthotellina koos rikkaliku Rootsi lauaga. Kui näen inimesi laisalt ja muretult läbi kaunite linnaosade suurepäraste restoranide poole jalutamas, tekib mul tunne, et saan lõpuks ometi jälle vabalt hingata.

Iga kord siin olles tunnen üha teravamat kontrasti Ameerika ja Euroopa elustiili vahel. Istun Elroni laitmatult puhtasse elektrirongi, et võtta ette lühike reis euro või paari eest, ja kahetsen kogu tee, et ameeriklased ei oska nautida rongisõitu. Leian kesklinnast liivakaste, mis Ameerikas oleksid täis süstlanõelu või inimeste rooja, siinsetes aga leidub hoopis mänguasju, mida kodutud ära ei varasta. Eestis pakutakse küllaga maitsvaid alkoholivabu jooke, mille valik ei piirdu üksnes limonaadi ja jääteega. Istun laua taha sööma ja mulle ei serveeritagi 3000 kilokalori väärtuses rasva, soola ja suhkrut. Selle asemel saan tervisliku, elegantselt valmistatud roa värsketest koostisainetest, mis ei ummista mu artereid ega tõsta kõrgustesse veresuhkrut. Aga põhiasi seisneb selles, et mäletan aega, kui kõik oli vastupidi – kui Eesti oli nigel ja tagurlik. Nüüd elan mina ebameeldivas kohas ja vaatan Eestit pilguga, milles kadedus seguneb uhkusega.