Soovitatav on iga kümne aasta järel uuendada difteeria-teetanuse vaktsiini. Loomulikult võiks igal hooajal vaktsineerida gripi vastu ja teha enne sügist tõhustusdoos ka COVID-19 vastu. Vanemaealised võiksid olla vaktsineeritud pneumokoki vastu, mis on sagedane kopsupõletiku, aga ka raskemate infektsioonide tekitaja.

Puukentsefaliit võib raskemini kulgeda just vanuse kasvades.

Lapsena on paljudele tehtud leetrite vaktsiin, kuid ainult ühe doosi saanud peaksid laskma ka teise teha. Aastatel 1980–1992 sündinutel soovitatakse end samuti uuesti vaktsineerida. Looduses liikujatel on mõistlik vaktsineerida end puukentsefaliidi vastu ja teha kordusdoos iga 3–5 aasta järel. See haigus võib raskemini kulgeda just vanuse kasvades.

Kui tuulerõuged on põdemata, on väga soovitatav nende vastu vaktsineerida. Vanemaealised võiksid teha kaitsesüsti ka vöötohatise vastu, mille põdemisel võib jääda pikaks ajaks tugev valusündroom, mis halvendab oluliselt elukvaliteeti.

Reisimisega seotud vaktsineerimisvajadus sõltub paljuski sihtkohast, reisiajast ja -stiilist. Kaaluda võiks reisieelsel meditsiinilisel nõustamisel käimist, et teha just kõige vajalikumad vaktsiinid. Üldjuhul võiks aktiivsel reisijal olla tehtud kollatõve ehk A-hepatiidi vaktsiin (kokku kaks doosi). Mõnikord tasub lisaks teha kõhutüüfuse vaktsiin, mille kaitse kestab kolm aastat. Mõnes riigis nõutakse kaitsepookimist kollapalaviku vastu. See annab eluaegse kaitse. Reisijad ei tohiks vaktsiinide kõrval unustada ka malaaria profülaktikat, sest seegi võib olla surmav haigus.

Alati tasub nõu küsida oma perearstilt või vajadusel ka infektsioonhaiguste arstilt.

Jaga
Kommentaarid