„Mis siis, kui see on midagi tõsist?!“ Ninaverejooksu ei suutnud taltsutada isegi kiirabibrigaad

Ninaverejooks tundub süütu vahejuhtum, mis kiiresti üle läheb ja peatselt unustatakse. Tiina kogemus tema abikaasaga juhtunust oli hoopis vastupidine. Mida teha, kui verd aina lahmab ja lõppu ei paistagi? Meediku sõnad „sõidame haiglasse!“ panid Tiina eriti muretsema.

Tiina (39) peres on kogemusi ninaverejooksuga üksjagu – noorem laps on sellega hädas varasest east saati ning vereplekid voodiriietel, ootevalmis külmapakid sügavkülmas ja ninakapillaaride kõrvetamine kliinikus on olnud tavaline rutiin. „Tüütu, aga ei midagi hirmutavat,“ tõdeb ta. Ehmatus tabas naist hoopis siis, kui ninaverejooks niitis päevaks maha tema elukaaslase. „Selline kogemus oli mehel esmakordne,“ jutustab Tiina.

Pärast kuudepikkust töömaratoni ja varavalgest hilisööni arvuti taga istumist põrutas Tiina kaasa esimeste kenade kevadilmadega maale puutöid tegema. „Lõpuks õue saanud mees rassis rõõmsalt kolm pikka päeva raskeid puupakke tõsta. Õhtul koju jõudes kurtis ta küll veidrat jõuetust ja uimasust, panime selle aga füüsilise väsimuse arvele ega pööranud asjale suuremat tähelepanu.“

Järgmisel hommikul kuulis Tiina, et vannitoas käib juba pikka aega mingi ebatavaline sahmimine. „Issand! Kraanikauss on verine ja mees topib aga vatti ninna,“ kirjeldab ta pilti, mis uksel avanes. Kaasa olla juba pool tundi sedasi lödistanud. „Kamandasin ta istuma, kauss sülle, köögipaberirull ja vatitupsud käepärast ning külmakott laubale. Kogemusest lapsega tean, et verejooks ninast annab 15–20 minutiga järele ja veritsus peatub. Aga mitte seekord!“

Asi paistis aina hullemaks minevat, vatitampoonist ninas polnud kasu ja lihtsam oli seista kraanikausi kohal ja lasta verel lihtsalt välja valguda. Vaatepilt lõi ka Tiina verest välja...

Mis edasi sai ja mida iga inimene peaks ninaverejooksude kohta teadma, loe edasi artiklist.