Miks me unes põgeneme? Kuidas mõista alateadvust ja seletada unenägusid?

Sul pole midagi seljas, sind aetakse taga, pead astuma taas eksamilaua ette või kukud sügavikku – ja ärkad. Unenäod räägivad meiega võimenduse ja äärmuste keeles. Kui näed unes midagi ebatavalist või korduvat, tasub uurida, mida hing sulle öelda tahab.

Kui arst küsib, kuidas teil unega on, peab ta enamasti silmas magamise aega ja kvaliteeti. Unenägudest rääkimist peetakse rohkem ennustajate ja vanade naiste pärusmaaks. Mõnes põlistraditsioonis võib ravitseja või õpetaja tunda huvi aga just selle vastu, mida inimene unes näeb. Eri rahvaste pärimuses ja õpetustes on unenägudel oluline osa. Tänavu kevadel ilmus sel teemal raamat eestlaste kohta – Jaan Sudaki “Mia nägi unõs. Uni ja unenäod eesti rahvapärimuses”.

Kui ma aastaid tagasi kliendina teraapias käimist alustasin, hakkas terapeut üsna pea minu une­nägude kohta uurima, kuigi mina soovisin rääkida möödunud päevadel toimunust. “Mida sa unes nägid?” oli küsimus, mille juurde ta jonnakalt iga kord kohtudes tagasi tuli. Nendesse aegadesse jääb näiteks unenägu, kus ma pesu­väel olles proovisin oma kodus väikese laua alla varjuda. Ma ei mahtunud sinna kuidagi, laud oli liiga väike ja minu keha liiga suur, seljas oli mul aga vanamoodne ja ebaseksikas beeži värvi pesu. Väga piinlik oli, eriti külaliste ees, kes parajasti saabusid. Tollal tundus see unenägu arutamiseks täiesti jabur. Ometi on ilmselge, et une­nägija üritas peita midagi, mis oli näha. Piinlikkus ja paljas olek on üks une­nägude levinud elemente. Niisamuti nagu taaskordne kooli­lõpetamine või eksamile minek, kuigi koolist on juba aastaid möödas.