18.06.2022, 08:00

„Olin šokis, sest nägin, et arstid läksid paanikasse. Ema kutsuti teise tuppa rääkima, et mind peab kohe haiglasse viima“

“Diabeet ei ole maailma lõpp, kuigi alguses nii tundub,” ütleb juba lapseeas diagnoosi saanud Karmen Mikiver (18). “Saan ise liikuda, rääkida ja süüa. Olen terve mõistuse juures, võin sportida!” suudab neiu isegi tänulik olla.

Krista Kiin

Ema Ülle tugi aitab Karmenil oma elu vaatamata diabeedile vägagi täisväärtuslikult elada.

FOTO: Aivar Kullamaa

Teekonnal positiivse hoiakuni on Karmen aga kogenud ka lootusetust, surmahirmu ja mõistmatust. Vaid Karmeni ema Ülle Loogus teab, mida tütar on pidanud üle elama. Nende lugu julgustab kõiki, kes hiljuti saanud sama diagnoosi, ning harib neid, kel diabeedi suhtes eksi- ja eelarvamusi.

Karmen õpib gümnaasiumi 11. klassis. “Naudin tervislikku ja täisväärtuslikku elu ning kajastan seda ka sotsiaalmeedias,” sõnab ta enda tutvustuseks. “Teen palju sporti, mulle meeldib väga tervislikult kokata ja ka kookidele-küpsetistele tervislikke alternatiive välja mõelda.”