„Olin šokis, sest nägin, et arstid läksid paanikasse. Ema kutsuti teise tuppa rääkima, et mind peab kohe haiglasse viima“

„Diabeet ei ole maailma lõpp, kuigi alguses nii tundub,“ ütleb juba lapseeas diagnoosi saanud Karmen Mikiver (18). „Saan ise liikuda, rääkida ja süüa. Olen terve mõistuse juures, võin sportida!“ suudab neiu isegi tänulik olla.

Teekonnal positiivse hoiakuni on Karmen aga kogenud ka lootusetust, surmahirmu ja mõistmatust. Vaid Karmeni ema Ülle Loogus teab, mida tütar on pidanud üle elama. Nende lugu julgustab kõiki, kes hiljuti saanud sama diagnoosi, ning harib neid, kel diabeedi suhtes eksi- ja eel­arvamusi.

Karmen õpib gümnaasiumi 11. klassis. „Naudin tervislikku ja täisväärtuslikku elu ning kajastan seda ka sotsiaalmeedias,“ sõnab ta enda tutvustuseks. „Teen palju sporti, mulle meeldib väga tervislikult kokata ja ka kookidele-küpsetistele tervislikke alternatiive välja mõelda.“

Muidugi tekib Karmeni elus alatasa olukordi, mis pehmelt öeldes on päris tüütud. Näiteks halveneb veresuhkrunäit keset trenni. „Siis pean trenni katkestama, et sööma minna,“ märgib ta. „Või tuleb koolis kontrolltöö ajal vabandama hakata: ausalt, ma ei lähe spikerdama, päriselt on vaja süüa.“ Karmen on suutnud sellega aga leppida, sest tal ei ole haiguse tõttu midagi tegemata jäänud.

Oma diabeedi avastamise lugu peab ta õnnelikuks õnnetuseks. „Olin 11aastane, kui pidin minema perearsti juurde tavalisse tervisekontrolli ja mul taheti sõrmeotsast veresuhkrut mõõta. Nutsin üle poole tunni, kuna kartsin ja vihkasin tol ajal nõelu-süstlaid.“ Kui tüdruk viimaks alla andis, mõõdeti tal veresuhkrunäit 27,8. Norm olnuks kuni 5,5. „Olin täielikus šokis, sest nägin, et arstid läksid paanikasse,“ jätkab Karmen. „Mind jäeti eraldi ruumi ja ema kutsuti teise tuppa rääkima, et mind peab kohe haiglasse viima. Autosõit oli pisararohke meie mõlema jaoks.“

Kuidas Karmeni lugu edasi läks ning neiu oma haigusega kohanes, loe edasi juba artiklist.