"Vaatan, mis toimub inimestega Ukrainas ja imestan, kuidas ma sain ÜLDSE kurta millegi üle, mis mu elus juhtus"

Kuidas on võimalik, et tunnen endal nii sageli kannatuste koormat, ehkki ma pole kunagi tõeliselt kannatanud? Vaatan, mis toimub inimestega Ukrainas, ja imestan, kuidas ma sain ÜLDSE kurta millegi üle, mis mu elus juhtus.

Kahtlemata olen ma loomult melo­dramaatiline. Mu armuelu 20.–30. eluaastatel meenutas segu halvast seebiooperist ja lühi­sarjast “Tšornobõl” – kõik tegid halbu otsuseid, mistõttu lõpuks lendas õhku nii mõnigi asi, mis oli tegelikult algusest peale halvasti kokku klopsitud. Kui olen sunnitud istuma liiklus­ummikus või helistama klienditeenindusse, mõjub see mulle nagu Zeusi karistus mõnes Kreeka müüdis. Vähemalt kord päevas tunnen, et kogu maailm vajub mulle kaela. Segadus, mida oma pere järelt koristama pean, auto armatuur­laual süttinud mootorituli, arved, mida unustasin maksta – kõik need asjad paiskavad mu meeleheitespiraali mööda alla ja tunduvad katastroofina. Siis aga hakkan nendega lihtsalt tegelema ja meeleheide kaob, kuni tänapäevaelu järgmine tüütu kohustus platsi ilmub ja ma hakkan taas jumalaid needma. Pigem teevad mu elu põrguks...