„Sageli hakkavad käed ja hääl värisema, nägu läheb punaseks, süda peksleb.“ Mis on sotsiaalfoobia? Ave ärevuse lugu

Kujundamise ja tootefotograafiaga tegelenud Ave on enda sõnul professionaalne vältija. Elu inimeste keskel on talle koormav ja kui oleks vähegi võimalik, siis elaks ta maal metsa sees ega suhtleks kellegagi. Aga sellist elu ta elada ei saa ja vastumeelselt tuleb tal kodust ikkagi aeg-ajalt väljuda. Seda teeb ta vaid hädavajadusel ning valib kohti, kust saaks kiiresti lahkuda. Ta jälgib kogu aeg, et tema seljatagune oleks vaba, kui istub, siis alati servas. Ave eelistab poode, kust saab ise kõik asjad küsimata kätte. Selliste piirangutega elades on Ave arendanud täiuslikkuseni välja uusi oskusi – näiteks on tal sellised GPS-kaardid, et ta ei pea kunagi teed küsima. Kui aga sõber pakub, et sõidetaks tema GPSi järgi, on Ave teovõimetu. “Mul jookseb kuul kokku, ma ei saa kuhugi sõidetud. Mul on tunne, nagu annaksin end tema meelevalda ja ta võiks hakata minu üle irvitama. Samas ma tean, et ta on intelligentne inimene ega teeks seda kunagi. Eksimise hirm ja õigesti tegemise soov on minus aga nii suured.” Avel on raske küsida isegi elementaarset abi oma sõpradelt. “Eeldan, et nad teavad mind ja pakuvad ise abi. Et kui olen piisavalt hea, ei pea küsima. Mitte et ma julgeks seda siis vastu võtta, kui pakutakse.”