„Mulle meeldib enda piiridest aimu saada.“

Mis vägi sunnib ärkama enne kukke ja koitu, et tööpäeva eel jääaugus supelda? Või pärast pingelist tööpäeva paar tundi suusarajal rühkima? Aerutama sada kilomeetrit Võhandu jõel? „Enese ületamises on omamoodi võlu,“ ütleb politseiuurija Consuelo Laanemäe Räim (44).

Kui töö nõuab aina süvenemist ja pakub ohtralt vaimset pinget, tulebki tasakaalus püsimiseks liikuda. Consuelo õhtuste ja nädalavahetuste sportlike tegemiste nimekiri on külluslik nagu pulsikella trennivalik. Seda päeva, mil võrulanna sporditossud jäävad koridori kasutuseta konutama, nädalas naljalt ei leia. Loomult uudishimulikuna on ta katsetanud paljusid spordialasid ja leidnud, et eri aegadel kõnetavadki erinevad tegevused. Ka treenimise põhjused muutuvad. „Teismelisena oli oluline kehakuvand ja see, kas ma endale ja teistele meeldin. Ma ei meeldinud endale, sest pole pikk ega sihvakas, nagu oli tol ajal mu iluideaal. Tegin palju trenni ja sain selgeks, et jõusaal ega rühmatrennid pikkuse puhul kahjuks kaasa ei aita,“ muigab ta.

Ülikoolis andsid jõusaal ja aeroobikatreeningud mõnusa olemise, ent sellest olulisemaks peab Consuelo kuuluvustunnet, mis koos treenides tekib. „Mida vanemaks saan, seda rohkem hindan tervist, nii füüsilist kui ka vaimset, mille spordist saan. Vorm on muutumas üha vähem tähtsaks. Aga kuuluvustunne – sellega pole miski muutunud. Minu jaoks on olulised need inimesed, kellega koos treenime. Kogemuste vahetamine, vastastikku innustamine, see kõik loob! Nii tahad ka siis, kui väga justkui ei viitsiks, trenni minna, sest koos on hea!“ jagab Consuelo nippi, kuidas trennitegemine enda jaoks veelgi ahvatlevamaks muuta. Treeni koos kaaslastega!