Piinlik haigus psoriaas

Alles kümmekond aastat tagasi peeti punaste täppide ja ketendavate laikudega kulgevat psoriaasi suguhaiguseks, mida arvati põdevat eelkõige joodikuid, narkomaane ja prostituute.

Aasta tagasi läbi viidud uuringust* selgus, et veel nüüdki tajub kaasinimeste põlglikke pilke tervelt 93% psoriaasihaigetest. 29. oktoobril tähistab kogu maailm rahvusvahelist psoriaasipäeva, mille eesmärk on rääkida avalikult sellest ebamugavast, kuid mittenakkavast haigusest.

Mitte nakkav, vaid pärilik
Tartu Ülikooli nahahaiguste kliiniku dotsendi Sirje Kauri sõnul esineb psoriaasi 2–3%-l Põhja-Euroopa elanikest, meestel ja naistel võrdse sagedusega. Eestis põeb haigust ligi 42 000 inimest. Vaevus võib välja lüüa mis tahes eas, kuid tüüpilisemaks vanuseks peetakse 20.–30. eluaastat. Psoriaasi kohta käibib palju väärarusaamu, millest levinuma kohaselt on tegemist nakkushaigusega. Tegelikult ei pea psoriaasihaiget kartma. "Haigus tekib geneetilise eelsoodumuse korral," sõnab dr Kaur. "Praegu arvatakse, et psoriaasi vallandab immuunsüsteem ja tõuke selleks saab ta mõnelt välistegurilt, milleks võib olla nahatrauma (sh saunas vihtlemine), aga ka põetud infektsioon, teatud ravimid, hormonaalsed muutused, alkoholism või rasvumine."

Niisiis osalevad haiguse tekkes nii geenid kui ka keskkond. "Näiteks on lööbe vallandajana hästi teada bakteriaalne kurgumandlite põletik ja psühholoogiline stress," räägib TÜ nahahaiguste kliiniku arst-resident Maris Keermann. "Praeguseks on avastatud kümmekond psoriaasiga seotud geenilookust, kuid haiguse tekkemehhanismid pole siiani lõplikult selged." Pärilikkus ei pruugi tähendada, et psoriaasi põdeva inimese lapsel vaevus tingimata avaldub – neil on lihtsalt suurem tõenäosus haiguse avaldumiseks. Näiteks 91%-l haigetest on esinenud psoriaasi vähemalt ühel esimese või teise astme lähisugulasel.

Punetab, ketendab, sügeleb
Psoriaasi, teisisõnu soomussammaspooli liike on erinevaid, alates kergemini kulgevast tilgakujulisest ehk väikselaigulisest kuni mädavillilise psoriaasini. "Psoriaasi tunnuseks on punetavad sõlmekesed ja naastud, eriti peanahal, küünarnukkidel, põlvedel ja nimmepiirkonnas," loetleb dr Kaur haiguse sümptomeid. "Naastude pinnal on paksult valkjaid kette." Need võivad ka sügeleda ja olla valulikud. "Peale nahalööbe võib psoriaas põhjustada ka küüntekahjustust," täiendab dr Keermann.
Haigus ägeneb tavaliselt sügisel või talvel, kui ilmastikuolud on ebasoodsad ja päikest napib. Samas võib mõnel puhul ägenemisperiood saabuda just kevadel või suvel, kui haige ei talu kõrvetavat päikest ja kuumust. Viiendikul psoriaasihaigetel ongi suvevorm, mis tähendab, et päikesekiirguse, sh muul juhul psoriaasi raviks soovitatud UVB-kiirguse mõjul läheb naha seisukord hoopis hullemaks. Raskeim vorm avaldub koos liigesepõletiku ehk artriidiga. Psoriaatilise artriidi põdejad on tavaliselt juba vanemas eas inimesed, kel võib artriit välja lüüa nii jala- kui ka käeliigestes või lümfisõlmedes. Liigesekahjustuste tagajärjel kipub haigus põdeja töövõimetuks muutma isegi märksa nooremas eas.
Et psoriaasi kontrolli all hoida, on vaja teadlikult toituda. Hoiduda soovitatakse rabarberist ja teistest oblikhappeid sisaldavatest toiduainetest. Ettevaatlik tasub olla tsitruselistega. Ka suhkur mõjutab haiguse kulgu negatiivselt, head ei tee ka rasvarikkad söögid. Seevastu on kasulikud oomega-3-rasvhappeid ja D-vitamiini sisaldavad toiduained, näiteks lõhekala või mahedalt soolane ja väherasvane heeringas.

Kaaslane kogu eluks
Olgugi et haigusest võib paraneda väga pikaks ajaks, vajab psoriaasihaige lühemate või pikemate vaheaegadega ravi kogu elu. "Psoriaasi pole võimalik välja ravida, sest haiguse täpne põhjus on teadmata," tõdeb dr Sirje Kaur. "Tavalise ravi raames määritakse nahale salve ja kreeme, mille toime on mõõdukas."
Dr Keermann lisab, et kergematel juhtudel saab haigust leevendada ka valgusravi ja meresoola ravivannidega, millest iseäranis tõhus on 21 liiki mineraale sisaldav Surnumere sool. Ulatusliku lööbe korral on vaja süsteemset ravi tablettide või süstitavate preparaatidega. "Praegu on kõige efektiivsemad süstitavad, nn bioloogilised ravimid, mis mõjutavad põletikku vahendavate ainete liikumist ja toimet organismis," jätkab dr Kaur. "Kui veel paarkümmend aastat tagasi arvati, et psoriaas ei mõjuta inimese füüsilist tervist mujal organismis, teatakse praegu, et raske psoriaas lühendab haigete keskmist eluiga – seda peamiselt lisanduvate südame-veresoonkonnahaiguste ja suhkurtõve tõttu."
Rääkides kaaskodanike suhtumisest psoriaasihaigetesse, märgib dr Kaur, et ehkki võõristamine on vähenenud, on patsientidel haigust siiski raske taluda, sest nad häbenevad oma nahka ja arvavad, et hinnang neile kui inimestele antakse väljanägemise põhjal. Dr Keermann on kogenud, et mõned haiged ei julge kaaskodanike võimaliku halvustava suhtumise pärast käia ei ujulas, rannas ega juuksuris. "Psoriaas halvendab ka põdeja pereliikmete elukvaliteeti," lausub Maris Keermann. "Oluline on mitte jääda oma probleemidega üksi. Psoriaasihaigete toetuseks on loodud Eesti Psoriaasiliit. Ühiskonna teadlikkust psoriaasi vallas aitab edendada ka rahvusvaheline psoriaasipäev."

End haletseda ei maksa
Liis: "Olin ülikooli esimesel kursusel, kui mu juuksepiirile tekkisid valged ketud. Alguses arvasin, et tegu on kõõmaga: ostsin poest vastavaid šampoone ja püüdsin kettudest ise jagu saada. Kuid need ei kadunud, nii et läksin lõpuks oma murega nahaarsti juurde. Kui arst ütles, et mul on psoriaas, ei osanud ma asjast midagi arvata: kuulsin sellest haigusest esimest korda. Mulle määrati ravikreem, millega kettusid määrida, ning ma uskusin, et tegemist on mööduva probleemiga.
Nüüdseks tean, et pean psoriaasiga toime tulema elu lõpuni. Õnneks olen siiani pääsenud üsna kergelt: ketud on püsinud peamiselt peanahal ja kulmudes. Tundub, et haigus muutub ägedamaks siis, kui olen stressis või vähe puhanud. Määrin siis koldeid spetsiaalse kreemiga ja ostan apteegist ravišampoone, mis sisaldavad ketokonasooli. Olen kuulnud, et ka tõrvaseebid ja -šampoonid on psoriaasi vastu head.
Esialgu põdesin päris palju selle pärast, mida teised inimesed minu välimusest arvavad. Psoriaasiketud pudisevad, jätavad riietele kõõmalaadset sodi. Aga mul ei ole ju kõõm! Olen nüüdseks loobunud musta värvi riietest. Kui tean, et haigus on ägenenud, kontrollin päeva jooksul sageli peeglist, kuidas ma välja näen. Ka juuksuri juures käin harva, sest alati tuleb jutuks mu ärritatud peanahk ja pean muudkui selgitama: ma ei taha teie kõõmavastaseid šampoone, mul on psoriaas... Teistele psoriaasihaigetele soovin jätkuvat enesekindlust. Ei tohi ennast haletsema jääda või end varjata, sest see haigus jääb kandjaga elu lõpuni ja elu ei saa ju elamata jätta!"

Vaata lisa SIIT

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2012. aasta oktoobris.