Miks mitte muretseda?


Miks mitte muretseda?

Millal saab väikesest pabinast nii suur mure, et tervis ja argine toimetulek kannatavad, selgitab kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus.

Miks ja millal muretsetakse?

Kõik inimesed muretsevad aeg-ajalt. Tavaliselt on see seotud kindlate toimunud või ees ootavate sündmustega. Valutatakse südant lähedaste, tervise, töö või tuleviku pärast. Enamik inimesi siiski suudab muretsemise mõne aja pärast lõpetada. Nii ei kesta ka muretsemisest tulenev ebamugavustunne pikka aega ega häiri eriti igapäevaelu. Niisuguseid inimesi nimetatakse rõõmsateks muretsejateks.

Paraku kogeb osa inimesi kontrollimatuna tunduvat muretsemist. Nad närveerivad paljude asjade pärast ning seda sageli ja pikka aega järjest, neil on raske muretsemist lõpetada. Seetõttu tunnevad nad püsivat ärevustunnet, mis pole otseselt seotud ümbritseva keskkonna ega elusündmustega. Enamasti kaasnevad ülemäärase muretsemisega keskendumisraskused, uneprobleemid, kerge väsimine ning ebameeldivad lihasepinged. Sellist seisundit nimetatakse üldistunud ärevushäireks.

Mis on üldistunud ärevushäire?

Üldistunud ärevushäirega on tegemist siis, kui päevi, kus eespool nimetatud sümptomeid esineb, on rohkem kui päevi, mil neid pole, ning see on kestnud vähemalt kuus kuud. Inimene muretseb tavaliselt mitmete asjade pärast ning see häirib tema igapäevaelu, tööd ja suhteid.

Seotud lood:

Üldistunud ärevushäire on üks sagedasemaid ärevushäireid, mida elu jooksul kogeb ligikaudu 5% inimestest. Enne ravile pöördumist on inimesed tavaliselt elanud häirivate sümptomitega aastaid.

Erinevalt teiste ärevushäirete all kannatajatest ei ole nende inimeste stress teistele enamasti märgatav ning neil ei esine nähtavaid käitumishäireid. Selle tõttu nähakse üldistunud ärevushäiret sageli kerge psüühikahäirena, hoolimata sellega kaasnevast märkimisväärsest stressist nii tööalases, sotsiaalses kui ka emotsionaalses sfääris. Ometi on üldistunud ärevushäire subjektiivselt väga ebameeldiv ja häirib suuresti toimetulekut, ravita võib see muutuda krooniliseks ärevushäireks.

Kuidas üldistunud ärevushäiret ära tunda?

Loe veel

Enamik muretsejatest väldib asju, mida nad peaksid tegema, nagu inimestega suhtlemine, tööülesande täitmine, enesekehtestamine, väljakutsete vastuvõtmine vms. Muretsemine hoiab inimest justkui tardumuses: kuni inimene kardab, mida tulevik toob, on pärsitud nii tema pingutused, saavutused kui ka suhtlemine.

Ärevus ja muretsemine võivad viia alkoholi ja ravimite kuritarvitamiseni, suitsetamise sagenemiseni, liigsöömise ja uneprobleemideni. Suurem osa muretsejaid pöördubki ravile just kehaliste sümptomite tõttu ja tavaliselt perearsti või muu kehalise meditsiini esindaja poole.

Tihti esineb üldistunud ärevus koos mõne teise psüühikahäirega, kõige sagedamini depressiooni, teiste ärevushäirete, sõltuvushäirete või mõnede isiksusehäiretega.

Miks ja kuidas krooniline muretsemine välja kujuneb?

Üldistunud ärevushäire tekke ja säilimise taga on kindlad psühholoogilised mehhanismid. Näiteks on inimesel negatiivsed ennustused ohu ja toimetuleku kohta. Ta on veendunud, et maailm on ohtlik paik ja ta ise võimetu ebameeldivustega toime tulema. Teisisõnu ülehindab inimene üldistunud ärevushäire korral ohtu ja alahindab oma toimetuleku tõenäosust. Nii on tema tähelepanu pidevalt suunatud ohu märkamisele ja ennetamisele. Ta üritab ette näha kõike, mis võib viltu minna või ohtlik olla. Tähelepanu koondamine ohumärkidele süvendab arusaama, et oht on alati lähedal. See omakorda hoiab üleval nii ärevustunnet kui ka kehalist pingeseisundit.

Üldistunud ärevushäire korral ei talu inimene üldse teadmatust. Kui pole teada, mis sündima hakkab, on võimatu ennast selleks ette valmistada. Üldistunud ärevusega inimene muretseb ka siis, kui ebameeldiva sündmuse tõenäosus on väga väike.

Kui ebakindlat olukorda talutakse hästi, mõtleb inimene rahulikult läbi kõik võimalikud stsenaariumid, et hoida situatsiooni enda jaoks kontrolli all ja olla kõigi võimalike ohtudega toimetulekuks valmis. Kui inimene õpib ebakindlust taluma, muretseb ta vähem ning ka muuks vaimseks ettevalmistuseks pole enam vajadust.

Ülemäärane muretseja mõtleb aga pidevalt igasuguste tulevaste ohtude ja võimalike viltuminekute peale – “Äkki...”, “Mis siis kui...”, “Aga kui...”, “Issand...”, “Appi, ...”.

Mis muudab muretsemise inimese silmis vajalikuks?

Muretsemine täidab üldistunud ärevushäire korral mitut rolli. Sageli inimesed arvavad, et muretsemisest on kasu. Muretsemine võib olla inimese jaoks viis, kuidas ebasoovitavat ära hoida või sellega paremini toime tulla. Teisalt mõjub muretsemine kui mõtlemine ka ärevust ehk tunnet pärssivalt ja aitab seega ärevust kontrolli all hoida. See mõju on aga ajutine. Pikemas plaanis takistab muretsemine normaalset tunnete esilekerkimist ja läbitöötamist ning soodustab ärevustunde püsimist. 

Kas enamasti häirib muretsemine siiski ka inimest ennast?

Enamasti tajutakse muretsemist tõesti häiriva ja kontrollimatuna. Üldistunud ärevushäire all kannataja küll soovib vähem muretseda, kuid ei suuda seda. Tihtilugu muretsevad ärevad inimesed ka oma ärevuse tagajärgede pärast. Nad võivad karta, et muretsemine toob kaasa südamerabanduse, hulluksminemise või teiste halvakspanu.

Lisaks on terve rida tähelepanu, mõtlemise ja käitumise kalduvusi, millele üldistunud ärevuse all kannatavad inimesed ülemäära järele annavad ning mis kasu asemel toovad kaasa hoopis ärevuse püsimise. Näiteks kipuvad nad liialdama teemakohase info otsimisega. Nad teevad asju “igaks juhuks” ehk püüavad ülemäära valmistuda. Kontrollimise abil proovib üldistunud ärevushäirega inimene vähendada vajadust muretseda. Kuna ärevus on ebameeldiv tunne, üritatakse vältida inimesi, olukordi ja teemasid, millega seoses ärevus suureneb.

Enamasti saab üldistunud ärevushäire all kannatav inimene ka ise aru, et tema muretsemine, kinnituse otsimine ja põhjalik ettevalmistus on liiast. Hea meelega ta ei teeks seda, kuid vastasel juhul muutuks muretsemine väljakannatamatuks. Siis üritatakse ennast mõttes maha rahustada ja kinnitada endale, et midagi halba ei juhtu. Mõtete allasurumine tähendab, et inimene üritab muret tekitavast asjast mitte mõelda. Kahjuks toimib niisugune keelamine vastupidiselt.

Kuidas liigsest muretsemisest vabaneda?

Üldistunud ärevushäire ravis on teaduslikult tõestatud kognitiiv-käitumisteraapia toime. Enne ravi alustamist uuritakse põhjalikult muretsemise olemust ja määra, samuti häire säilimismehhanisme (positiivsed, negatiivsed mõtted). Selleks viiakse läbi kliiniline intervjuu ning täidetakse enesekohased küsimustikud.

Teraapiaprogramme on mitmeid ning need keskenduvad häire säilimismehhanismide muutmisele: muretsemise vähendamisele, ohu ja toimetuleku kohta käivate negatiivsete ennustuste muutmisele, muretsemise kasu ja kahju kohta käivate uskumuste ümberlükkamisele, ärevuse ja ebakindluse aktsepteerimisele ning talumisele, efektiivsele probleemilahendusele. Selleks kasutatakse käitumuslikke (ärevust ajutiselt vähendavate, kuid kaugemas plaanis säilitavate käitumiste muutmine), metakognitiivseid (mõtetest distantseerumise õpetamine) ja kognitiivseid meetodeid (mõtete vaidlustamine) ning tähelepanutreeningut. Ülemäärase pinge või valu korral õpetatakse inimest lõdvestuma. Ravi toimub nii individuaalselt kui ka grupitööna. Vajadusel kombineeritakse psühhoteraapiat ravimitega.

Allikas: TP 05/2011.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare