Kui perekond teelahkmel ehk toimetulek LAHUTUSEGA


Kui perekond teelahkmel ehk toimetulek LAHUTUSEGA

Enam ei pane perede lahkuminek kõrvalisi üllatuma. On küll kurb, kuid lahutus on tavaline järg koos elamisele, kodu rajamisele ja laste saamisele. Miks kriisist välja ei tulda?

“Keegi ei abiellu selleks, et hiljem lahku minna. Lahkuminek pole inimeste südamesoov, vaid pigem allaandmine. Seda tehakse tihti ikka kurbuse või vihaga,” ütleb suhteterapeut Sille Jõgeva. “Samas oskusi kriisi lahendada ei ole ja pole ka kelleltki õppida, sest ka vanemad on sageli lahutatud ja sõbrad-tuttavad teevad sedasama,” analüüsib terapeut lumepallina kasvavat tendentsi lahku minna. “Tundub, et tarbimisühiskond kandub üle ka paarisuhtesse – kui üks ei sobi, siis võtan teise.” Terapeut möönab, et vahel tõesti, näiteks kui peres valitseb ohtlik vägivald, on lahutus õigustatud. Enamik inimesi aga, kes lahutavad, on toredad ja teineteisest hoolivad, kuid ei oska oma suhet niimoodi hoida, et see kriisi ajel ei laguneks.

Suhe areneb ringiratast

Tähtis on teadvustada, et konfliktifaasid ja kriisid vürtsitavad iga suhet. Targalt käitudes järgneb madalseisule alati uus teineteise leidmine ja veelgi sügavam armastus. “Konfliktifaas tuleb enamasti ootamatult. Järsku avastatakse, et partneriga ollakse eriarvamusel. Tekib pettumus ja mõtted, et äkki ma pole ikkagi õige inimesega koos, sest kui ta mind armastaks, siis ta ju nii ei teeks,” toob terapeut välja häirivad salamõtted. Selles punktis sõltub suhte tulevik sellest, kuidas paar kriisi lahendama hakkab. On kaks võimalust, mis juhtub.

Seotud lood:

Kehvemal juhul hakkavad partnerid teineteist süüdistama ja kritiseerima. “Enamasti on suhtumine selline, et teine peab muutuma, et probleem on tema viga. Lahendagu see ära ja räägime siis edasi,” toob Sille Jõgeva näite lonkavast mõtteviisist. “Selline teineteisele vastandumine teeb suhet aina nõrgemaks ja tõesti on raske nii koos elada.” Tegelikult ei ole paarisuhtes olemas sinu ega minu probleemi, on meie probleem.

Loe veel

Kui paarisuhe on kriisis, aitab asja halvenemist vältida õige hoiak. Tuleb teadvustada, et ka kriisis ollakse paar. Suhet tugevdab mõistmine, et raske periood elus on nagu õppetund, väljakutse, kust peab koos läbi minema, et veelgi enam kokku kasvada. “Teraapias palun suhtekriisi lahendaval abielupaaril mõelda, millises kooselus kumbki olla tahab. Suuresti need soovid kattuvad. Oluline ongi tõdeda, et mõlemad tahavad olla heas ja toimivas suhtes. Järgmine samm on mõelda, mida mina saan teha, et meil oleks selline suhe. Mitte mõelda, mida teine peaks tegema,” õpetab terapeut, sest hea suhe tekib koostöös.

Erinevad huvid = lahku kasvamine?

Sageli lähevad paarid lahku, tuues põhjenduseks kardinaalselt erinevad huvid – ühisosa kadus, kasvati lahku ja lahutus oli loogiline jätk. Sille Jõgeva näeb asja teisiti: “Maailmas on palju toimivaid paare, kes tegutsevad erinevates valdkondades ja kellel on erinevad hobid. Teineteisest eemaldumise põhjuseks on tavaliselt emotsionaalse ja tihti ka füüsilise läheduse puudus, mis on eriti olulised, kui elus on rohkem pingeid. Lahku kasvamises on mõlemal partneril oma osa. Samas tehakse seda alateadlikult ja tahtmatult, kuna puuduvad teadmised ja oskused, kuidas suhet hoida ja arendada.”

Igal mõttel, sõnal ja teol on tagajärg. Paljud paarid pühendavad palju aega tööle ja lastele ning jätavad tagaplaanile omavahelise suhte. Pole siis ime, et kooselu hääbub, kui kumbki osapool pole selle eest hoolt kandnud. “Suhe on nagu lõke, mis vajab pidevat hoolt. Kui lisada lõkkesse õiget sorti ja parajas koguses halge, siis annab see soojust ja turvalisust. Kui lõke unustada, see kustub. Kui visata sinna prahti või bensiini, võib see muutuda ebameeldivaks või ohtlikuks.” Kui kumbki ei võta vastutust, siis tõenäoliselt minnaksegi lahku. Tüüpiline on ju hoiak, et kui sina ei pinguta, siis mina ka ei pinguta, see aga viib suhet ainult ühes suunas.

Aeg-ajalt on partneris kahtlemine normaalne, ka pikaajalises õnnelikus suhtes. Selle ajel ei pea mõtlema, et kui juba kahtlen, on mõistlik kohe lahku minna, enne kui suhe inetuks läheb, nagu sageli tehakse. “Lahutusemõtet tuleks võtta kui lambikest, mis annab teada mõnest täitmata vajadusest. Sellele tuleb tähelepanu pöörata ja tegutseda. On loomulik, et vahel kerkivad esile soovid, mida partner une pealt lahendada ei oska,” annab nõustaja lootust. Kui anda mõtetele aega settimiseks, siis sageli viha ja solvumine lahtuvad ja suhted hakkavad iseenesest laabuma.

Kust tulevad kriisid?

“Kõik muutused meie harjumuspärases elus tekitavad suhtes stressi,” selgitab Sille Jõgeva. “Siin tulebki mängu see, kas oskame olla teineteisele toeks või hakkame teise kallal nokkima ja satume kriisi.”

Kuigi kõik suhtekriisid on oma nüanssidega, joonistuvad välja sündmused, mis suhtes kahtlema panevad. Abiellumine on pealtnäha küll positiivne ja väga oodatud elumuutus, kuid see on suur otsus ja paneb elu üle sügavamalt järele mõtlema. “Vahel abiellub paar, kes on juba aastaid koos elanud ja kelle suhe on veidi ebakindlaks läinud – sisenetud on kriisi. Võib-olla paar seda ise niimoodi ei taju, aga abiellumine on siis nagu lootuskiir, et jõutakse tagasi armumisfaasi ega tunta enam tühjust ja üksindust. Muidugi on suur pettumus, kui abielutunnistus ei aita.” Kui paar pole abielus, võivad partneritel teineteisele ka väiksemad ootused olla. Pärast abiellumist, kui identifitseeritakse kaaslast kui oma meest või naist, standardid tõusevad ja kui teine on ikka endine, tekib frustratsioon.

Loomulikult häirivad pererahu kõrvalsuhted. “Paljud on juba ette ära otsustanud, et kui partneril tekib armuke, siis on kõik läbi. Julgen aga väita, et need, kes sellest kriisist läbi lähevad, on hiljem tugevamad kui need, kellel seda kogemust pole. Suhtesse tuleb siis rohkem mõistmist ja julgust oma vajadusi ja hirme väljendada.” 

Oskus probleeme lahendada

On palju paare, kes pigem lähevad lahku kui tulevad teraapiasse probleeme lahendama. “See on kurb, sest kunagi pole liiga hilja abi otsida. Teraapiad ja paarikursused ongi mõeldud andma oskusi, kuidas kriisi ära hoida ja vajadusel seda lahendada. Teraapia tulemus on ka see, et lõpuks ei haava partneri öeldu nii palju kui varem, sest õpitakse teineteist rohkem tundma ja saadakse aru, et teise sõnad pole mõeldud solvamiseks, vaid oma vajadustest teadaandmiseks,” julgustab Sille Jõgeva end kursustel harima, sest elu toob tahes-tahtmata uusi stressiolukordi, kus võtmeküsimus on suhtlemisoskuses.

Suhtekursusele või teraapiasse tulemiseks ei pea ka üldse midagi viga olema. Seal võib tegeleda küll tõesti negatiivsete sündmuste põhjuste analüüsiga, aga sama oluline on ka teineteise tunnustama õppimine ja positiivsete kogemuste jagamine ning teadvustamine, mis on suhtes hästi. Mida rohkem teineteist toetavat suhtlemist harjutada, seda loomulikumaks see läheb. Teraapias saab õppida, kuidas muutuda suhtes mängulisemaks, positiivsemaks, rõõmsamaks, kuidas koos rohkem naerda, kuidas ise oma suhet luua ja teineteist paremini mõista.

Kriisi lahendamise tööriistad

Kui paarisuhtes on probleem, mis vajab lahtirääkimist ja lahendamist, on võtmeküsimus, kuidas seda jutuks võtta, nii et tüliõun ei kasvaks suuremaks. Suhteterapeut Sille Jõgeva toob välja 8 punkti, kuidas teineteisega rääkida, et suhteid paremaks muuta.

1. Küsi partnerilt, millal tal on aega probleemist rääkida. Inimene ei talu hästi ootamatusi. Kui probleemist ette hoiatamata kõnelema hakata, võtab partner kohe kaitsepositsiooni ja kriisi lahendamine on ette läbi kukkunud.

2. Palu mure lahendamisel partnerilt abi. Ära püüa partnerit muuta ega võta ründepositsiooni. Väljenda muret ühise probleemi pärast.

3. Võtke rääkimiseks aega.

Kui kodus on lapsed ja palju lärmi või muid segajaid, siis peaks leidma muu koha, kus saate teineteisele keskenduda. Probleemide lahendamine teiste tegevuste kõrvalt ei tee head.

4. Kuulake teineteist lõpuni. Kui üks partneritest tunneb, et teda ei kuulata, tekib kergesti tunne, et tema jutt pole oluline, ta ise pole oluline ja ka suhe pole oluline. See on alles algus sellele, mida mõttes hakatakse edasi ketrama.

5. Räägi vaid enda eest – mida tunned ja arvad. Jäta partnerile ruumi tema arvamuse jaoks. Väga palju halba teevad üldistused, kuidas asjad suhetes tegelikult käivad.

6. Uuri, kas sinust saadi aru. Et säiliks omavaheline kontakt ja oleks tunne, et teine mõistab, võiks vahepeal rahulikult küsida, kuidas paariline sinust aru sai. Me vajame, et meid mõistetakse. Rääkijale on väga oluline tagasiside.

7. Lase ka partneril rääkida. Kui rääkija on kogenud, et teda mõistetakse, peaks andma sõna ka teisele poolele – kuidas tema probleemi näeb.

8. Olge teineteisega lugupidavad. Kui on oht, et paar teeb omaette rääkides asja hullemaks, peaks leidma terapeudi, kes oskaks probleemidest kõnelemist suunata.

Naine polnud minuga rahul

Kaarel (60) tunnistab, et tahtis anda naisele vaid õppetunni, kuid ajas kogemata hoopis pere lahku.

Olin abielus 20 aastat. Abiellusin rutakalt: laps oli tulemas ja Vene ajal oli kombeks siis abielu ära vormistada. Olin aumees. Abielu kulges mööda kive ja kände algusest peale. Minu naine polnud minuga kunagi rahul, ükskõik mida tegin. Norimine ja vingumine igasuguste pisiasjade ümber oli lakkamatu. Oli kriise, aga ka magusaid leppimisi. Olime ikkagi pere. Nõustamist sel ajal polnud, igaüks vaatas ise, kuidas suhtega hakkama sai.

Lõpuks oli kodune pinge nii suur, et otsustasin mõneks ajaks ära kolida. Ma ei läinud teise naise, vaid oma vanemate juurde. Mõtlesin, et las mu naine näeb, mida tähendab elada üksi. Lootsin, et ta hakkab mind siis hindama. Kindlasti ei mõelnud ma, et kolin jäädavalt pere juurest ära, mõtlesin, et olen eemal paar kuud. Kuid ega mu eemalolekust midagi paremaks läinud ja iseenesest kujunes nii, et tagasi ma enam ei kolinudki. Siis tekkisid juba uued suhted... Süütunne vaevas mind aastaid. Eks kõik sõbrad-sugulased ju teadsid meie abieluprobleeme, aga mina jäin ikka selleks kurjategijaks, kes pere ära lõhkus.

Lahutades kadus elurõõm

Jüri (45) räägib, kuidas pärast vanemate lahutust ei leidnud keegi hingerahu.

Minu vanemad lahutasid, kui olin 10aastane. Kolisin emaga kortermajja ja isa müüs meie lapsepõlvekodu maha. Mõlemad vanemad kolisid mitu korda, nii et ühte lapsepõlvekodu või kindlat paika mul ei tekkinudki. Vahepeal elasin ema, siis isa juures ja teismelisena tekkis selline “hall ala”, kus kumbki ei teadnud täpselt, mida ma teen või kus olen. Mõlemad olid oma uue elukorralduse ja suhetega hõivatud.

Eks mõlemad üritasid elus oma õnne leida, aga minu meelest ei leidnud seda kumbki. Isa kolis algul ühe, siis teise naise juurde. Oma kodu tal tegelikult polnudki. Olen vahel võrrelnud ennast ja oma isa samas vanuses. Kui mina elan 45aastasena koos oma lastega oma majas, siis tema kolis sama vanalt Mustamäe kahetoalisse korterisse ühe naise juurde, kel oli kaks teismelist poega. Ei kujuta sellist asja ette.

Ka emal oli mitu elukaaslast. Väliselt oli ta küll rõõmus ja rahul, aga veel paarkümmend aastat pärast lahutust ütles ta, et elu on sellest peale kuidagi viltu läinud. Mul oli emast tegelikult juba lapsena kahju, nägin, et ta kaotas elusädeme, sest talle meeldis pere ja kõik sellega kaasnev. Sellest ajast, kui ema ja isa elasid koos, mäletan suuri lõbusaid sünnipäevi ja pidusid. Lauldi, mängiti seltskondlikke mänge. Lahutades see kõik kadus.

Miks nad lahutasid? Ega ma seda täpselt teagi.

Allikas: TP 05/2014.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare