ERITI AVAMEELNE KIRI ERIK ORGULE: Kuidas ma minnalaskmise tundest lahti sain

Sain tagasiside ühelt toitumiskava jälgijalt, kes isiklikel põhjustel soovib jääda anonüümseks. Kuid ta oli nõus, et avaldan oma blogis kirja, mille ta mulle kirjutas. Nüüd saad seda ka sina lugeda:

Siin ma olen ja vean hoolega toitumiskavas järge. Libastun ka, aga see on üsna normaalne, arvan ma. Põhiline on – mitte suunda kaotada.

Mul jäi hinge kriipima üks blogipostitus, kus Erik imestas, et miks inimesed oma kehakaalul nii suureks lasevad kasvada, ilma et abi otsiks. Valejutt! Inimesed otsivad abi, aga ei satu tavaliselt õigesse kohta seda saama.

Vahepeal süüakse ära igasuguseid vetikaid, mutikaid, vaarikaketoone (umbes nii neid vist nimetati) ja mida kõike veel, lihtsalt, et saaks kaalust alla. Abi pole ka perearstist, kes sind väga etteheitvalt vaatab ja annab aegumatu soovituse “rohkem liikuda ja rohkem rohelist süüa”. Külastasin ka toitumisnõustajat ehk siis dieediõde Tallinnas.

Koos siis kaalusime mind, kirjutasime suure numbri üles ja sain ka mingisuguse kaloritabeli koduseks kasutamiseks. Paari nädala pärast läksin siis uuesti vastuvõtule. Kontrollisime minu toitumispäevikut, kaalusime (muutusi eriti ei olnud) ja sain jälle vahva soovituse liikuda ja panna rohkem rõhku salatitele. Ei pea vast lisama, et veel paar korda ma Tallinnas käisin ja siis enam mitte.

Katsetasin ka kaalujälgijate soovitusi. Olin üsna edukas, kuid mind hakkasid häirima kõik need “asendajad”, mis ei tundunud just õigete asjadena, mida kasutada. Ja kogu selle kaalujälgimise protsessis ei saanud ma lahti näljatundest. Pidin end koguaeg korrale kutsuma (“ei tohi, ei saa“).

Praegu saan muidugi aru, et tegin valesid valikuid ja lugesin kokku ainult “punkte”, mõistmata, et toitumine on rohkem kui punktid – see on toitained, mida kas saad või siis ei saa. Ei ole vist vaja lisada, et kui kaalujälgimine lõppes, siis tulid kõik kilod tagasi ja veel rohkemgi (tavaline toimiv skeem).

Siis lõin lihtsalt käega ja lasin asjadel kulgeda omasoodu. Ja mis sa kostad!? Asjad kulgesid aina kasvavas joones. Ja tunne oli ikka täiesti lootusetu. Väljanägemine jube, enesetunne jube. Hakkasin treppe kartma, sest trepist üles minek võttis kiirelt hinge kinni, rääkimata faktist, et igasuguse liikumisega kaasnes meeletu higistamine. Ja meeleolud vaheldusid: minnalaskmisest suure ahastuseni, sekka mõni optimistlik hetk.

Erik Orgu toitumisprogrammi lingi saatis mulle töökaaslane, soovitusega lihtsalt proovida. Olin esialgu pisut solvunudki, et ohoh, tuled mulle soovitama… See oli jõulueelne kampaania (kolme kuuga 10 kilo kergemaks). Otsustamiseks mul aega ei jäänud, või noh, nappis, et kõik läbi mõelda. Aga vaadates oma kaalunumbrit ostsin aastase liitumise ja alustasin.

Kerge ei olnud, kuid ma selgitasin endale, et ma olen endale väga tähtis ja igati väärt iga pingutust. Minu arvates on mul hästi läinud.  Söön maitsvat toitu, kõht on täis ja suuremalt jaolt isusid ei ole. Vahel need “isud” ikka tulevad ja siis näri või seinapalki! Olen aru saanud, et kui mul ikka suur magusaisu tuleb, siis peangi endale midagi eriti head ja magusat lubama ja selle TÕELISE NAUDINGUGA ära sööma (mitte süümepiinadega).

Loomulikult ei tohi seda liiga tihti teha. Samuti olen mingitel puhkudel (firma lõunasöök jms.) söönud natuke “mööda”, et mitte pälvida ebatervet tähelepanu. Järgmised söögikorrad on juba “õiged”.

Kolleegid on minu programmiga kursis ja ei lase end häirida, kui ma pakutud koogist-kommist loobun. Samas on mul hea meel, et nad söövad minu juuresolekul oma komme-kooke edasi. Elu läheb ju edasi ja ega kommivabrikud ole kinni pandud!

Mulle toitumiskava meeldib ja tundub, et rahulolevaid kliente on küllaga. Loomulikult pole puudus ka virisejatest ja parastajatest, kuid see käib ilmselt asjaga kaasas. Ei näe põhjust, miks inimestele peaks kõik tasuta kätte tulema. Pealegi, inimene hoolib sellest rohkem, mille eest raha peab välja käima.

Mina isiklikult olen küll mõttes suuri summasid lubanud isikule, kes mu õigele rajale juhataks. Praeguse järgi kuuluvad minu “mõttemiljonid” raudselt Erikule!

Minu ideaalkaaluks on pandud 60 kilo. Küllap õige arvestus, kuid ma ilmselt seda numbrit ei igatse. Samas ei rutta ma ka seda numbrit asendama. Ma pigem vaatan. Vaatan peeglisse ja vaatan endasse ja otsustan selle järgi, kui kaugele minna. Südamehaigus pingutavat trenni teha ei lase, kuid kõndimist ei takista miski. Ma tean, et kõndimine pole mingi trenn aga kahju ta ka ei tee.  Reibas kõnd on suurepärane mõtete puhastaja ja tujutõstja.

Praegune väljakutse “5 nädalaga 5 kilo” tekitas küll soovi ühineda, kuid no ei saanud kuidagi oma suurt kaalunumbrit sinna kirja panna. Lihtsalt piinlik. Ennast ajab ka naerma, et need kaalunumbrid, mis teisi ahastusse ajavad (70, 80), need teeksid minu superrõõmsaks. Nii et võistlen eriarvestuses, ehk siis salastatud andmetega. Lihtsalt ei meeldi avalikult esineda. Seepärast pole ka foorumis pikemalt sõna võtnud. Vahel kommenteerinud küll.

Veelkord jõudu ja edu! Head asja tuleb ikka edasi ajada!

Loe teisi Erik Orgu toitumiskava jälginud inimeste edulugusid SIIT!